Imeline olematu
Kirjanikud on uute maailmade loojad. Selles peatükis vaatame, kuidas kirjasõna võib ehitada imelisi, igapäevaelus olematuid nähtusi. Imeline olematu – milline kummaline sõnapaar! Miski on olematu, kuid ometi me saame seda tajuda. Meie peas muutuvad täiesti elavaks imelised tegelased, seiklused, terved maailmad. Kirjanik kannab meid ladusa jutuvooga üle mägede, kuristike, kõrbete – ja viimaks ka teistesse universumitesse. Kui oleme vastuvõtlikud, jätab see meisse jälje, hoolimata sellest et lehekülgedel kujutatud maailm pudeneb kildudeks hetkel, kui raamatukaaned sulgeme.
Unistused pudenevad tükkideks ja jooksevad nagu sõre liiv sõrmede vahelt. Puhub külm ja vinge tuul, puhub pea tühjaks. Ta ei ole enam isegi päris kindel... Alles oli ta keset enneolematut seiklust, nüüd on see järsku kadunud ja kõik on nagu varem. Mis see oli?
Helga Nõu romaanist „Kuues sõrm”
Mis on ulmekirjandus? Mis vahe on muinasjutul ja kunstmuinasjutul? Millistest osadest koosneb lugu, millised on jutustamise põhimõtted ja kuidas lugudest rääkida – seda õpime algavas peatükis samuti. Lisaks uurime, mida tähendab proosateoste jutustamine üheainsa säutsuga (meile juba tuttava tviteratuuri eeskujul) ja kuidas sõnastada oma mõtteid loetud raamatu kohta kirjandusarvustuses.
