Renessansiks nimetatakse Euroopa kultuuriajaloo perioodi, mis jääb aastate 1450–1600 vahele ning mida iseloomustab kultuuriline murrang. Algul mõeldi renessansi all antiikkultuuri taassündi nii kunstis kui ka kirjanduses. Renessansiaja kunstnikud vaimustusid antiigi pärandist ning püüdsid seda oma töödes jäljendada ning edasi arendada. Tolleaegsed õpetlased nimetasid end humanistideks. Humanistid ei keskendunud mitte enam Jumalale, vaid inimesele.
15.–17. sajandil avardus eurooplaste maailm tohutult. Suured maadeavastused lükkas liikuma 15. sajandi poliitiline ja majanduslik olukord. Vahemerel muutus kauplemine idamaadega keeruliseks: Osmani türklaste pealetung oli vanad kaubasidemed idamaadega läbi lõiganud. Pikad merereisid said võimalikuks tänu keskaegsetele tehnilistele uuendustele. Uute maade avastamisele järgnes peagi nende vallutamine, koloniseerimine ja rikkuste ärakasutamine. Kolooniatest Euroopasse jõudnud kaubad ja rikkused kujundasid ümber Euroopa majandusliku maastiku ja andsid tõuke ülemereimpeeriumite sünniks.
Euroopa suurim riik varauusaja algul oli Habsburgide impeerium. Sel ajal tugevnes kuningavõim peaaegu kõigis riikides. Suurt osa selles mängisid riikidevaheline kasvav konkurents ning rohked sõjad. Kuningad väitsid, et neil on vaja suuremat võimu, sest nemad tegutsevad riigi kui terviku huvides. Paljud humanistlikud õpetlased pidasid oluliseks kuningate õiget kasvatamist ja harimist.
16. sajandi alguses levisid üle Euroopa reformatsiooniideed. Need said alguse Martin Lutheri õpetusest, mille peamine seisukoht oli, et inimene võib õndsaks saada ainult usust Jeesusesse Kristusesse.
Jumalateenistuse keskmeks sai pühakirja kuulamine ja jutlus. Osa maades korraldati kirikud usupuhastuse põhimõtete järgi ümber. Trento kirikukogul (1545–1563) vaatas katoliku kirik üle oma senise pärandi ning pani aluse kiriku uuendamisele. Vastureformatsiooni abil suudeti reformatsiooni edasist levikut takistada ning mõni piirkond taas katoliiklikuks muuta. Katoliku kiriku tugevnemisel täitsid olulist osa uued vaimulikud ordud, tähtsaim ja tuntuim neist on jesuiitide ordu. 16. sajandi Euroopat iseloomustavad ususõjad: verised võitlused eri usutunnistuse pooldajate vahel.
Sellised keskaja lõppu tähistanud suured ajaloolised sündmused nagu maadeavastused, reformatsioon ja usulõhe muutsid ka inimeste igapäevaelu. Eurooplastele said tuntuks seni neile võõrad kultuurtaimed kartul, tomat, mais, kakao. 16. sajandi teisel poolel hakkasid inimeste elutingimused Euroopas halvenema. Üheks põhjuseks oli kliima jahenemine, mille tõttu sagenesid viljaikaldused ja näljahädad. Toiduainete nappust põhjustas ka rahvastiku kiire juurdekasv 16. sajandi algul. 16.–17. sajandil peeti kõikjal Euroopas nõiaprotsesse.
Eestisse jõudis reformatsioon 1524. aastal. Linnade raed võtsid kirikuelu ümberkorraldamise kindlalt enda kätte. Hoopis vaevalisem oli reformatsiooni levik maal. Selle peamine põhjus oli Liivimaa maahärrade otsustusvõimetus. 16. sajandil algas Venemaa, Poola-Leedu, Rootsi ja Taani vahel võitlus ülevõimu pärast Läänemerel. 1558. aastal algas pikk sõdade periood, mida on nimetatud ka Liivimaa 100-aastaseks sõjaks. Keskaegne Liivimaa lakkas olemast ning Eesti ala langes luterliku Rootsi ja katoliikliku Poola valdusesse.
Arutlemiseks
- Mida sarnast võib leida tänapäeva ja renessansiaja õpetlastes? Mille poolest nad erinevad?
- Miks said endale suured koloniaalvaldused just Lääne-Euroopa riigid (Hispaania, Portugal, Prantsusmaa, Inglismaa)?
- Miks pidasid humanistlikud õpetlased oluliseks kuningaid õigesti kasvatada ja harida?
- Milline oleks võinud olla Eesti ühiskond, kui 16. sajandil poleks olnud reformatsiooni? Vastates otsi abi internetist ja teatmeteostest.
- Miks polnud tavalisel inimesel 16.–17. sajandi Euroopas kuigi hea elada?
- Miks algas 1558. aastal Eestis ligi saja-aastane sõdade periood? Mis võis olla selle põhjus, et sõjad nii pikale venisid?
