Kuigi taimed kasutavad looduslikes tingimustes erinevaid paljunemisviise, on inimese seisukohalt need liiga aeglased ning ettearvamatud. Inimesed kasutavad taimede puhul erinevaid paljundusviise.
- Kuidas inimesed taimi paljundavad?
- Mis on vegetatiivne paljundamine?
Seemnetega paljundamine
Taimi on võimalik paljundada seemnetega.
Kõige lihtsam viis on taimi paljundada seemnetega. Seemnete idanemisvõime on väga erinev ning seda peab taimekasvataja teadma. Näiteks on loodusliku paprika seemned idanemisvõimelised vaid mõne päeva, aga teraviljad võivad idaneda ka kümnete aastate pärast. Eriti kaua võtab aega luuviljaliste seemnete idanemine. Näiteks peab viirpuu seeme mullas olema 2–3 aastat, enne kui seal mingi elu tärkab.
Seemnete kaitsmiseks erinevate haiguste eest neid puhitakse, s.t erinevad haigusetekitajad hävitatakse mürkkemikaalidega.
Külvivalmis seemned külvatakse mulda. Meie laiuskraadil toimub külv kevadel. See on tingitud eelkõige taimede kasvuperioodi pikkusest, kuid ka taimede külmakindlusest. Üldjuhul taluvad seemned külma hästi, kuigi noored taimed on tihti väga külmakartlikud. Lisaks on kevadel ka mullaniiskus kõige suurem ning temperatuur ei ole üleliia kõrge. Erinevate taimede seemned tahavad erinevat külvisügavust. Kui see on vale, siis idanenud taimed maapinnale ei jõua. Kehtib üldreegel: mida suuremad on seemned, seda sügavamale võib need külvata, sest neis on rohkem toitaineid, mille toimel jõuavad tõusmed maapinnale ka sügavamalt. Liiga sügavale külvatud väikesed seemned seda ei suuda. Liiga sügavale külvatud seemned jäävad ka hapnikupuudusesse, kuigi niiskust on piisavalt. Suured seemned vajavad oluliselt rohkem hapnikku kui väikesed.
Külmakindlate taimede (sibul, porgand) seemned võib mulda panna juba päris külmal ajal, kuid soojalembeste taimede (kurk, aeduba) seemned hakkavad idanema alles siis, kui muld on kevadpäikeses juba oluliselt soojenenud. Kevadel külvatakse ka enamik teraviljadest (oder, kaer, nisu). Taliteraviljad (rukis, talinisu) külvatakse sügisel, septembri algul. Sellised teraviljad elavad talve üle juba noorte taimedena – orasena. Taliviljade terised valmivad järgmisel sügisel.
Vegetatiivne paljundamine
Alati ei ole kasulik taimi paljundada seemnetest.
Seemnetega paljundades ei pruugi järglastel olla kõiki vanemate omadusi. See kehtib väga paljude aretatud taimesortide kohta. Samuti võtab taime sirgumine seemnest päris kaua aega. Eriti pikk on see aeg puittaimedel. Sellepärast kasutatakse paljude taimede paljundamisel erinevaid taimeosi, mis annavad vanemaga sarnase järglase ning ka kasvamine toimub oluliselt kiiremini. Niisugust paljundamisviisi nimetatakse vegetatiivseks paljundamiseks.
Lihtsaim viis taimi vegetatiivselt paljundada on kasutada muundunud võsu või selle osi. Sibulaga saab paljundada harilikku sibulat, tulpi, küüslauku, lumikellukest jt. Samamoodi saab kasutada liiliate ja küüslaukude sigisibulaid. Kartuli paljundamisel kasutatakse mugulaid. Siin on võimalik ühest mugulast saada päris mitu taime. Selleks jaotatakse mugul väiksemaks nii, et iga tüki külge jääb üks idu alge ehk kartuli „silm“.
Risoomidega paljunevad mitmed taimed (orashein, põldohakas, naat, kõrvenõges, maikelluke) edukalt juba looduslikult. Sama edukalt saab risoomi osasid kasutada ka inimene. Sarnaseks levimise viisiks on paljunemine võsude ja võsunditega. Juurevõsudega paljunevad looduslikult lepp ja haab. Aiataimedena levivad nii ploomipuu ja vaarikas. Maapealsete võsunditega paljunevad looduslikult hanijalad, aiataimedest maasikad.
Veidike keerukam paljundamise võimalus on võrsikutega paljundamine. Sellisel juhul kasutatakse taimede okste juurdumisvõimet. Näiteks painutatakse karusmarja oksad (võrsikud) mullapinnani ning kaetakse mullakihiga. Järgmiseks kevadeks on oksad juured kasvatanud – juurdunud, ning nüüd võib ühenduse emapõõsaga läbi lõigata ja uue põõsa istutada soovitud paika. Veidike keerulisem on taimede paljundamine pistikute (rohttaimed) ja pistokste (puittaimed) abil. Sellisel juhul pistetakse taime oksad mulda ning oodatakse nende juurdumist. Siin on väga olulisel kohal oskused ja vilumus.
Pistikuks ei pea tingimata olema võsu, vaid võib olla ka taime leht. Nii paljunevatel taimedel on omadus kasvatada uus taim lehe osadest. Eesti looduses on selliseks taimeks aas-jürilill. Toataimedest paljunevad lehtede abil varjukannike, havisaba ja begoonia.
Vegetatiivse paljundamise üheks keerukamaks, aga ka huvitavamaks viisiks on pookimine – kahe erineva taime „liitmine“ üheks taimeks. Poogitud taim koosneb alati pookealusest (taim, millele poogitakse) ja pookeosast (taim, mida poogitakse). Pookealuseks olev taim kasvatatakse seemnest ning seda nimetatakse seemikuks. Harilikult on see poolmetsik, haigustele ja ilmastikutingimustele väga vastupidav taim. Näiteks on rooside pookealuseks tihti mõni loodusliku kibuvitsa liik. Pookimisviise on mitmeid, poogitakse terve oks või ainult pung. Paljud aednikud on omandanud pookimises väga suure vilumuse.
Tänapäeva moodsaim vegetatiivne paljundamismeetod on meristeemmeetod.
Taimi kasvatatakse laboritingimustes juure või varre kasvukuhiku rakkudest. Nii on võimalik saada väga kiiresti palju emataimega identseid taimi.
Mõisted
Puhtimine · Võrsik · Pistik · Pistoks · Pookimine · Seemik · Meristeemmeetod
Oluline
- Lihtsaim taimede paljundamisviis on seemnetega.
- Seemnetega paljundatud taime järglastaimel ei pruugi olla kõiki vanemate omadusi.
- Vegetatiivsel paljundamisel on võimalik saada kiiresti vanema omadustega noortaim.
- Arenenuim vegetatiivse paljundamise viis on meristeemmeetod.
Küsimused
- Mis mõjutab seemnete idanemist?
- Miks ei tohi seemneid liiga vara mulda külvata?
- Selgita näidete abil, miks vegetatiivne paljundamine võib olla tulemuslikum paljundamise viis kui seemnetega paljundamine.
- Kuidas on võimalik mõjutada kultuurtaimede paljunemist?
- Miks on sinu arvates meristeemmeetodi kasutamine kiiresti arenev taimede paljundamise viis?
