Ühiskonna­liikmed

Tänapäeva ühiskond on eripalgeline ja mitmekesine. Sellistes tingimustes saab edukalt toimida üksnes riik või kogukond, kus ühiskonnaliikmete erinevust tunnistatakse, sallitakse ja vajaduse korral ka tasakaalustatakse. Laiemas plaanis jagunevad üht inimest teisest eristavad kriteeriumid kaheks: bioloogilised ehk kaasasündinud ja sotsiaalsed ehk omandatud.

Tuntuim sotsiaalsete ja bioloogiliste inimvajaduste kontseptsioon pärineb Ameerika psühholoogilt Abraham Maslow’lt (1908–1970). Maslow’ käsitluses on inimvajadused järjestatud hierarhiliselt: kõrgema taseme vajaduste rahuldamine eeldab madalama taseme vajaduste rahuldatust. Maslow'i teooria pärineb 1945. aastast ja on siiani tunnustatud, kuid uuema aja Ameerika psühholoog Ed Diener toob välja oma uuringutes, et tegelikult toimub inimeste vajaduste rahuldamine kaootilisemas järjekorras.

Jätkusuutliku inimarengu all peetakse silmas sellist arengut, mis mitte ainult ei loo majanduse kasvu, vaid jaotab ka selle tagajärjel tekkinud hüved ühiskonnaliikmete vahel võrdselt. Milline peaks olema hüvede õiglane jaotus ja kuidas peaks välja nägema ühiskonna sotsiaalne kihistumine? Mõõdetavaid näitajaid (palk, sissetulek, varanduslik seis jms), aga ka teisi tunnuseid (nt prestiiž) kasutades on ühiskonna sotsiaalset kihistumist palju uuritud ja jagatud inimesi rühmadesse: rikkad-vaesed, eliit-mass, kõrgklass-keskklass-alamklass jne. Märksa vähem tähelepanu on pööratud küsimusele, kuidas tavakodanikud ise ühiskonna kihistumist tajuvad. 2004. aastal Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlaste korraldatud uurimuse raames paluti erineva rahvusliku ja sotsiaalse taustaga 15–74-aastatel Eesti inimestel viieastmeliste diagramm-mudelite abil hinnata sotsiaalset kihistumist Eesti ühiskonnas.

Ligikaudu kaks kolmandikku vastanutest pidas kaasaegset Eesti ühiskonda sarnaseks A- või B-tüüpi ühiskonnamudeliga. Mõlema ühiskonnamudeli iseloomulikuks jooneks on enamiku inimeste asumine sotsiaalse hierarhia alumistel astmetel, samas kui tipus on väiksearvuline eliit. [---] Ülejäänud kolme ühiskonnamudelit pidas tegelikkusele vastavaks vaid kolmandik vastajatest. Küsitletute hinnangul on Eestis tegemist ühiskonnaga, kus mitte eriti arvukale jõukale grupile vastandub suhteliselt vaene mass. Neid ühendav keskklass on aga arvukuselt üsna tagasihoidlik. [---] Samas pidasid nooremad, haritumad ja kõrgemal ametipositsioonil olevad inimesed Eesti ühiskonda sotsiaalselt võrdsemaks kui vanemad, madalama haridusega ja lihttööd tegevad inimesed. [---] Ideaalse sotsiaalse kihistumisega õiglases Eesti ühiskonnas peaks vastanute ettekujutuse järgi valdav osa inimesi asuma ühiskonna keskmistel positsioonidel või olema koondunud tipu ümber. Teisisõnu, Eesti ühiskonna sotsiaalne hierarhia peaks väljenduma selliselt nagu seda kujutavad D- ja E-tüüpi mudel.

A-tüüp

Väga elitaarne ühiskond väikesearvulise eliidiga tipus ning vähese keskklassiga. Inimeste põhimass on koondunud ühiskonna sotsiaalse hierarhia madalametele astmetele. Ebavõrdsus sellises ühiskonnas on suur. Selline sotsiaalse kihistumise tüüp oli iseloomulik eelkõige keskaegsetele agraarühiskondadele, niisugune oli ka traditsiooniline marksistlik lähenemine kapitalistlikule ühiskonnale.

B-tüüp

Püramiidisarnane ühiskond, kus sotsiaalse hierarhia igal järgmisel astmel on vähem inimesi. Sellest hoolimata on keskmise inimese postisoon siin märksa parem, kui esimesena kirjeldatud ühiskonnas. See mudel iseloomustab mõne uurija arvates varakapitalistlikku ühiskonda.

C-tüüp

Samuti püramiidisarnane ühiskond, kuid erinevuseks võrreldes tüübiga B on väga vaeste inimeste tagasihoidlik osatähtsus ühiskonnas tervikuna. Keskmine inimene tunneb end sellises ühiskonnas üsna hästi. See mõõdukalt elitaarse ühiskonna mudel iseloomustab eelkõige kaasaegset kapitalistlikku heaoluühiskonda.

D-tüüp

Vägagi sotsiaalset võrdsust soodustav ühiskond, milles enamik inimesi on keskmistel positsioonidel ehk teisisõnu: väga rikkaid ja väga vaeseid on vähe. Ebavõrdsus sellises ühiskonnas on väike, keskmine inimene tunneb end seal hästi. Tegemist on ühiskonnatüübiga, mille poole paljude arvates peaksid liikuma eeskätt postsotsialistlikud riigid.

E-tüüp

Samuti sotsiaalsel võrdsusel rajanev ühiskond, kus enamik inimesi on koondunud tipu lähedale, samal ajal kui sotsiaalse hierarhia madalamatele astmetele jäänuid on suhteliselt vähe. See tüüp vastab kõige enam traditsioonilise sotsialistliku ühiskonna ideaalile, aga samuti postindustriaalse ühiskonna mudelile.

Sotsiaalne liikuvus ehk sotsiaalne mobiilsus tähendab indiviidide liikumist ühelt sotsiaalselt positsioonilt teisele.

Vertikaalse sotsiaalse liikuvuse kui elatustaseme parandamise eelduseks avatud (demokraatlikus) ja arenenud ühiskonnas on hariduse omandamine. Samas takistavad vertikaalset sotsiaalset liikuvust korruptsioon (nt onupojapoliitika, ametite ostetavus ja müüdavus) ning ühiskonnas tugevalt kinnistunud traditsioonid (nt naise tagasihoidlik roll islamimaades).

Kõige üldisemalt tähendab sotsiaalne ebavõrdsus ühiskonnaliikmete erinevust: kellelgi on midagi rohkem kui teistel. See miski võib olla töö, vaba aeg, raha, teadmised, head sõbrad või ükskõik mis muu ressurss. Kuigi materiaalne rikkus on tänapäeval kõige otsesemalt toimetulekuga seotud, mängivad väga tähtsat rolli ka need ressursid, mida ei saa käega katsuda, nt tervis, tutvuskond, haridus. Ühiskonnas on eri rahvusest, erinevat sotsiaalset päritolu, sugu ja erineva sotsiaalse positsiooniga inimestel erinevas koguses ressursse.