Linnainimesi oli palju vähem kui talupoegi. 1700. a paiku moodustasid nad kõigest 15% Euroopa elanikkonnast. Euroopa piires olid erinevused aga väga suured. Kõige linnastunum piir­kond oli Madalmaad, kus elas linnades üle 30% inimestest. Vene­maal seevastu oli linnaelanikke vaid 4%. Ülejäänud Euroopa maad jäid nende kahe äärmuse vahele.

Linnad olid tänapäevastega võrreldes üsna pisikesed. Enamik linlasi elas alla 1000 elanikuga väikelinnades. Üle 100 000 elanikuga linn oli juba tõeline suurlinn. Selliseid oli 1600. a Euroopas vaid kuus: London, Pariis, Napoli, Sevilla, Veneetsia ja Rooma. Neile lisandus Euroopa ja Aasia piiril asuv Istanbul.

Miks ühed linnad kasvasid kiiremini kui teised? Üldiselt oli linna jõukuse allikaks kaubandus. Kui kaubateed paiknesid ümber, vähenes mõnede linnade tähtsus, teiste oma kasvas. Seoses kolooniate tekkega kasvas Atlandi kaubanduse roll, Vahemere kaubandus jäi aga soiku. Seetõttu seiskus Genova ja Veneetsia areng, kuid Atlandi-äärsed sadamalinnad Bordeaux, Nantes, Bristol, Liverpool ja Glasgow hakkasid 18. sajandil kiiresti kosuma. Teiseks oluliseks teguriks oli käsitöö koondumine suurematesse keskustesse. 18. sajandi jooksul mitmekordistus seetõttu Manchesteri ja Birminghami (Inglismaal) ning Lyoni (Prantsusmaal) elanike arv.

Kõige kiiremini kasvasid varauusajal pealinnad. Suur osa üle riigi kogutud maksudest kulutati pealinnas ning kokkuvõttes andis see tööd väga paljudele inimestele. Uusaja jooksul paisus riikide haldusaparaat, see tähendas kõrgepalgaliste riigiametnike arvu kasvu. Pealinnas elas ka hulgaliselt aadlikke, kelle sissetulek pärines maa­valdustest, end keda tõmbas õukonna lähedus. Jõuka ülemkihi eest hoolitses suurearvuline teenijaskond, ent tööd anti ka haritud kihile, pakuti patronaaži ehk eestkostet kunstnikele ja muusikutele ning tellimusi käsi­töölistele. Pealinnades kulutati suuri summasid nii kuninga- ja aadliresidentside kui ka avalike hoonete (raekojad, kirikud, hospidalid) rajamiseks, see andis rohkesti tööd ehitajatele.

Nõnda kasvasidki Euroopa suurimateks linnadeks selliste kuning­riikide pealinnad nagu London ja Pariis. Samuti muutusid suur­linnadeks Hispaania kuningate residents Madrid ja Saksa-Rooma keisrite residents Viin. 18. sajandi algul pea täiesti tühjale kohale rajatud Peterburist sai 1712. aastal Vene tsaaririigi pealinn ning 1800. aastal elas seal juba 218 000 inimest. Selleks ajaks oli ka Preisi kuningriigi pealinna Berliini elanike arv tõusnud 172 000 inimeseni, kuigi 1600. aastal oli see olnud 12 000 elanikuga väikelinn.

Varauusaegne linn pakkus elanikele hoopis teistsugust elukesk­konda kui maa. Piir maa ja linna vahel oli teravam kui täna­päeval. Linna ümber kõrguvad müürid olid püstitatud küll eeskätt kaitseks, ent need tulid kasuks ka maksude kogumisel, sest linna­väravas oli lihtne sisse­veetavalt kaubalt makse nõuda. Just see­tõttu ehitati Louis XVI ajal Pariisi ümber uued müürid, ehkki sõjalist hädavajadust selleks enam polnud. Ööseks linnaväravad suleti. Kontroll linna sisenejate ja väljujate üle aitas kuritegevust ohjeldada. Nälja ajal sai väravad hädaliste massi ees sulgeda ning sageli aeti välja ka linna kogunenud „võõrad“ kerjused ja hulkurid.

Kuna keskaegsete müüride vahel jäi kitsaks, ehitati maju era­kordselt tihedalt. Tänavad olid nii kitsad, et majade astmeliselt eenduvad ülemised korrused puutusid tänava kohal peaaegu kokku. Kuna kivist ehitamine oli kallis, olid elamud valdavalt puust. See muutis linnad äärmiselt tuleohtlikuks. Ühes majast alguse saanud tulekahju levis kiiresti üle kitsaste tänavate ning võis lõpuks hävitada terve linna, nagu juhtus 1666.  aastal Londonis või 1752. aastal Moskvas.

Kokkusurutuse tõttu oli elukeskkond pime, kitsas ja ebatervislik. Kanalisatsioon oli kas väga algeline või puudus sootuks, mistõttu visati väljaheited otse tänavale. Sellele lisandus sõnnik, sest linnas peeti ka rohkesti loomi ja kodulinde. Näiteks Berliini kohta öeldi, et linna haisu oli tunda 10 km kauguselt. Tänavad olid enamasti sillutamata ning selleks, et kuiva jalaga läbi pääseda, kanti kingade otsas puust kottasid. Ebahügieeniliste olude tõttu oli linnas suremus tavaliselt suurem kui sündimus ja elanikkond kasvas üksnes sisserändajate arvel. Immigrante aga jätkus, sest linnas oli omandita inimestel rohkem võimalusi tööd saada.

Linlased erinesid üksteisest tegevusala, staatuse ja jõukuse poolest väga suurel määral. Ühiskondliku redeli kõrgeimal pulgal olid linnas elavad aadlikud. Ülejäänute seas oli olulisim eraldus­joon kodanike ja mittekodanike vahel. Vaid kodanikele laienesid linna õigused ja privileegid. Kodanikuks saamise eelduseks oli omand ja kindel amet. Linnakodanike seas tõusid esile suurkaup­mehed, kelle seast valiti linna raad ja linnapea. Jõukatest kaup­meestest, töösturitest ja pankuritest kujunes uusaja jooksul nn kodanlaste kiht, kes võistlesid aadliga staatuse ja mõjuvõimu poolest.

Linna keskklassi hulka võib lugeda sellised õppinud ametimehed nagu arstid, juristid, õpetlased, samuti linna vaimulikkond. Kesk­klassi põhi­osa moodustasid aga kinnisvaraomanikest käsitöö­meistrid, poodnikud ja kõrtsmikud. Keskajast pärit tsunftid püsisid ka varauusajal. Ilma tsunfti loata ei tohtinud iseseisvalt käsitööga tegeleda. Sellega kindlustati meistritele turg ning tagati toodete kvaliteet. Ka käsitööliste seas valitses hierarhia. Suuri oskusi nõudvat kullassepaametit peeti väärikamaks kui lihuniku oma, veelgi madalamal olid eriti musta tööd tegevad naha­parkalid.

Linna vaesema rahva seas olid omandita käsitöösellid ja oskusteta lihttöölised. Igas linnas oli ka oma põhjakiht, kellele tööd ei jätkunud või kes vigastuse või puude tõttu polnudki võimelised töötama. Kuna vaestehoolekanne oli varauusajal väga algeline, elatati end kerjamise, prostitutsiooni või kuritegevusega.

Täiesti eraldiseisva grupi moodustasid juudid, kes olid sageli paigutatud omaette linnaossa, et nad kristlastega vähem kokku puutuks.