Kõrgema valitseja vahetumine ei toonud alati kaasa suuri muutusi kohapealses elukorralduses. Uus võim vajas kohalike valitsevate kihtide toetust. Seetõttu pakuti neile truuduse eest seniste õiguste ja positsiooni säilimist. Nii andis Poola kuningas Sigismund August 1561. aastal Liivimaa aadlile privileegide ehk eesõiguste kirja. Samal aastal kinnitas Rootsi kuningas Erik XIV Põhja-Eestis vasallide ja Tallinna linna õigused. Täpselt samamoodi pakkus tsaar Peeter I 1710. aastal Liivi- ja Eestimaa aadlikele ja linnadele soodsaid alistumistingimusi, mille need tänulikult vastu võtsid. Privileegide toel säilitasid saksa päritolu aadlikud ja suurkaupmehed juhtiva rolli Eesti ala valitsemises kogu varauusaja jooksul.

Ent mitte kõik valitsejad ei leppinud oma eelkäijate kohalikele ülem­kihtidele antud ulatuslike eriõigustega. Kui võim oli kinnistunud, hakati sageli mõtlema, kuidas provintside elu­korraldust emamaa omaga sarnasemaks muuta. Eesmärgiks seati muuta kogu riik ühtseks tervikuks. Samuti oli vaja mõelda, kuidas liidetud aladest majanduslikku kasu saada. Kaugemate provintside valitsemine ja kaitsmine oli kallis, aga aadlikele ja kaupmeestele antud ulatuslikud privileegid tähendasid, et riigile laekus vähe maksutulu.

Poola võimu aeg näitab ilmekalt, kuidas algsed lahked lubadused üsna pea unustati. Poola kuningas Stefan Batory (1576–1586) andis Liivimaale põhiseaduse, kus ei mainitudki 1561. aasta Sigismund Augusti privileege, millega oli saksa aadlile lubatud ainuõigus saada provintsi ameteisse. Liivimaa provints jaotati Poola eeskujul vojevoodkondadeks, mille etteotsa seati poola või leedu aadlikest vojevoodid. Kolm neljandikku kogu maaomandist kuulus riigile ning ka eraläänid anti suuremas osas Poola ja Leedu aadlile. Sakslased tundsid teravalt oma tähtsuse vähenemist. Sihi­kindel poolastamine ja katoliikluse peale­surumine tõi kaasa selle, et paljud aadlikud läksid 17. sajandi alguse sõdades Rootsi poolele üle.

Taani alal olid riigivõimu ja aadli suhted stabiilsemad kui Poola ja Rootsi aladel. Taani oli aadlikele privileegide andmisel ettevaatlik, aga lubatust peeti kinni. Riigile kuulus siin kaks kolmandikku maast, ülejäänu oli aadli käes.

Kõige suuremad privileegid olid Eestimaa aadlil. Juba 17. sajandi algul üritasid Rootsi kuningad valitseda Eestimaad nii nagu Rootsit, kehtestada aadlimõisatele riigimakse ja vabastada talu­pojad päris­orjusest. Rüütelkond lükkas kõik need ettepanekud tagasi.

Ka Poola käest vallutatud Liivimaal sõdis aadel Rootsi valitsejate reformiettepanekutele kõvasti vastu. Kuningas Gustav II Adolf (1611–1632) nimetas Liivimaa kindralkuberneriks oma õpetaja Johan Skytte (1629–1634). Skytte seadis eesmärgiks ühtlustada Liivimaa elu­korraldus ülejäänud Rootsiga. See kava ei õnnestunud ning pärast Gustav Adolfi surma kinnitas ta tütar kuninganna Kristiina Liivimaa aadli privileegid peaaegu samas ulatuses nagu Eestimaal.

Rootsi alade suur erinevus võrreldes Poola ja Taani maadega oli see, et riik andis lõviosa oma maavaldusest aadlile. Eestimaal oli algul kuninga käes üle poole maaomandist, Gustav Adolfi valitsusaja lõpuks oli aga peaaegu kogu maa aadlikele läänideks jagatud. Liivimaa provintsis läänistati varem Poola riigile kuulunud maad peamiselt Rootsi kõrgaadlile, – nii tasus riik nende panuse eest arvukates sõdades. Rootsi omanikud ise provintsi elama ei asunud, vaid lasid eesti ja läti pärisorjade tööga teenitud tulud emamaale saata.

Agar läänistamine tõi kaasa selle, et Rootsi riik ei saanud Balti provintsidest niigi palju tulu, et katta nende kaitsmiseks tehtud kulutusi. Kuningavõimu katsetele osa maid kroonile tagasi võtta (ehk redutseerida) seisid vastu nii provintside aadlikud kui ka mõjukad Rootsi aristokraadid, kellel oli siin valdusi. Otsustavamalt hakkas tegutsema Karl XI (1660–1697), kes kehtestas 1680. aastal Rootsis absolutistliku kuningavõimu. Samal aastal otsustati, et nii Rootsi emamaal kui ka Balti provintsides tuleb teha suur reduktsioon. Eesti- ja Liivimaal tähendas see seda, et riigile võeti tagasi Rootsi võimu ajal läänistatud mõisad. Reduktsioon ei puudutanud mõisaid, mis olid olnud juba orduajal ning Poola ja Taani võimu ajal eravalduses.

Reduktsiooni tulemusel kasvas riigi maaomand Eestimaal 54 protsendini, Saaremaal 75 protsendini ning Liivimaal koguni 83 protsendini. Redutseeritud mõisad anti senistele omanikele rendile. Nii kasvasid riigi sissetulekud mõisnike kasumi arvel. Et mõisnikud seepeale veel rohkem talupoegi ei kurnaks, määrati rendimõisates kindlaks talupoegade koormised.

Nagu 1710. aasta kapitulatsioonides oli kokku lepitud, taastas tsaar Peeter I (1682–1725, keiser alates 1721) baltisaksa aadli privileegid, mis olid Rootsi aja lõpus löögi alla sattunud. Aadlikud said koguni redutseeritud mõisad tagasi. Balti provintside valitsussüsteemi hakati nimetama Balti erikorraks. Nimetus tulenes sellest, et Vene keisririigi seadused kehtisid siin ainult juhul, kui need ei sattunud vastuollu rüütelkondade ja linnade eriõigustega. Kõrgema riigivõimu esindaks olid Tallinna ja Riia kindralkubernerid, kes tegid koostööd rüütelkondade ja linnade võimuorganitega.

Baltisaksa aadel oli Vene keisritele privileegide hoidmise eest tänulik ja lojaalne. Siiski sattus Balti erikord ohtu 18. sajandi teisel poolel, kui keisrinna Katariina II (1762–1796) muutis provintside valitsemise ja kohtusüsteemi sarnasemaks ülejäänud riigiga. Katariina kehtestatud nn asehalduskord likvideeriti pärast tema surma ning Balti aadel sai oma eriõigused tagasi. 19. sajandil tegid paljud baltisaksa aadlikud hiilgavat karjääri ohvitseride või kõrgete riigiametnikena keiserlikus pealinnas Peterburis.