19. sajandil muutusid riigi olemus ja valitsemiskord ning riigi ülesanded avardusid tunduvalt. Riigivõim sõltus üha vähem kirikust ja aadlist, kes olid veel 18. sajandil keskset rolli mänginud. Rahva tahe riigi valitsemisel kaasa rääkida kasvas. Seetõttu hakkas muutuma ka arusaam, kelle huvides riik üldse tegutseb ja mida ta endast kujutab. Varasem seisuslik ühiskond, kus igal seisusel olid oma õigused ja kohustused, asendus riigi­kodanike poliitilise kogukonnaga, kus kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed ning neil on ühesugused õigused ja kohustused.

20. sajandi alguseks oli tüüpiline Euroopa riik oma olemuselt militaarne tööstusriik. Aadlike asemel töötasid selle võimu­aparaadis ülikooliharidusega hästi tasustatud ametnikud, kes polnud kõrget kohta saavutanud mitte tänu sünnipärastele tiitlitele või valitsejale osutatud teenetele, vaid pühendumuse ja oskuste tõttu. Nende juhtida olid suured ametkonnad, kes viisid ellu valitsuse otsuseid ja pidasid oma valdkonna üle täpset arvet. Kodanikud nägid riigis eelkõige avalike hüvede pakkujat. Oodati, et riik hoiaks korras teed, ehitaks uusi raudteeliine, tagaks posti­teenistuse toimimise, korraldaks oma kodanike arstiabi ja haridust ning hoolitseks elukeskkonna eest.

Varauusaegses riigis oli kõrgeima võimu kandja kuningas. Tema valitses riiki iseenda nimel: kehtestas seadusi, korraldas seaduste ellurakendamist ja mõistis kohut. Rahva osaks jäi vaid kuuletuda, sest valitseja oli saanud oma võimu otse Jumalalt.

Alates Ameerika Ühendriikide sünnist ja Prantsuse revolutsioonist hakati aga riiki hoopis teisiti mõistma. Tekkis arusaam rahvusriigist, kus kõrgeima võimu kandjaks on rahvas, s.o kodanikud, mitte kuningas. Rahvusriik ei kuulu mitte kellelegi teisele kui ainult selle riigi territooriumil elavale rahvale ehk rahvusele. Riiki hakati nägema rahvuslike huvide täideviijana. Rahvus kui riigikodanike peamine kogum peab valitsuse poliitikat suunama ja kontrollima. Võrreldes varasemate riigivormidega, suhtub rahvusriik teisiti ka oma territooriumisse, pidades seda peaaegu pühaks. Rahvusriigi piir on enamasti määratud rahvuse ajaloolise asuala või looduslike oludega ega ole kergesti muudetav.

19. sajandi lõpul pidas suurem osa Euroopa riike ennast rahvus­riigiks. Püsima oli jäänud vaid kolm paljurahvuselist impeeriumi: Habsburgide Austria, mis muutus pärast ungarlastega saavutatud kompromissi 1867. a Austria-Ungari kaksikmonarhiaks, Romanovite isevalitsuse all olev Venemaa ja Osmanite riik Türgi.

Uusaegse riigi keskseks dokumendiks sai konstitutsioon ehk põhiseadus, milles olid täpselt kirjas riigi ülesanded, riigiasutuste võimupiirid ja kodanike õigused. Valitsejad, kellel võisid küll olla dünastilised õigused võimule, ei saanud enam omatahtsi riigielu korraldada, vaid pidid alluma ülimuslikele õigusnormidele. Konstitutsioonilise riigikorra kehtestas maailmas esimesena USA oma 1787. aasta põhiseadusega. Euroopas võeti esimesed põhi­seadused vastu Poolas ja Prantsusmaal 1791. aastal. Vähem kui sada aastat hiljem, 1880. aastateks, tuginesid konstitutsioonile juba kõik Euroopa riigid, välja arvatud Venemaa. USA-s kehtestas konstitutsioon presidendivõimu, Euroopas aga tõi selle kehtestamine kaasa konstitutsioonilise monarhia.

Põhiseaduse kehtestamine ei pruukinud tähendada autoritaarse riigikorra kaotamist. Paljud põhiseadused olid pelgalt valitseja välja antud armuaktid, mitte rahvaesinduse väljatöötatud seadused. Valitseja võimu tasakaalustamisel oli võtmeroll parlamendil, mille võim jäi aga enamikus riikides piiratuks.

19. sajandi esimesel poolel oli Euroopas ainukeseks tõeliselt parlamentaarseks kuningriigiks Suurbritannia. 1848. aasta revolutsioonidega püüti parlamentaarset riigikorda kehtestada ka Saksamaal, kuid see kukkus läbi. Esimese maailmasõja alguseks (1914) oli Euroopas vaid mõni üksik riik, kus valitsuse moodustas parlamendivalimistel enamuse saavutanud jõud ja valitsus oli kohustatud oma tegevusest parlamendile aru andma. Need olid peale Suurbritannia veel Šveits, Prantsusmaa, Rootsi ja Rootsile kuuluv Norra.

Demokraatlik riigikord kujunes Euroopas väga aeglaselt. Rahva osalemist poliitikas takistas juba valimisõiguse piiratus. 19. sajandi keskel valitses isegi liberaalide hulgas üldine veendumus, et valimistel peaksid osalema vaid meessoost kodanikud, kellel on vastav haridustase ja piisavalt vara, et olla majanduslikult ise­seisev. 19. sajandi lõpuks kaotas enamik Euroopa riike valimis­õigusele seatud varanduslikud, mitte aga soolised piirangud. Soome oli esimene riik, kes andis 1906. aastal ka naistele õiguse parlamenti valida.

Demokraatia laienemisega kaasnes kodanike poliitiliste ühenduste teke. Ühesuguste poliitiliste vaadetega inimesed koondusid parteideks, et oma seisukohti ühiskonnale tutvustada, valimistel ühtse programmiga esineda ja selle eest võidelda. USA-s tekkisid esimesed poliitilised parteid juba 1790. aastatel. Euroopas loodi esimesed parteid 1832. aasta parlamendireformi järel Inglismaal: maa-aadlit esindanud tooride poliitilistest klubidest moodustus konservatiivide partei, kodanlasi ühendanud viigide klubidest aga liberaalide partei.