18. sajandi lõpul ja 19. sajandil ilmus Prantsuse, Inglise ja Saksa autorite sulest kirjutisi, kuidas ühiskonnas valitsevat ebaõiglust vähendada ja inimeste vahel suuremat võrdsust luua. Eelkõige otsiti lahendusi tööliste ja alamklassi olukorra parandamiseks. Arutleti selle üle, kuidas ebavõrdsust tootvat kapitalistlikku majanduskorraldust ümber kujundada: kas järkjärguliste reformide teel või hoopis suurema rahvaülestõusuga? Igal autoril oli neis küsimustes oma nägemus, mis oli sageli täiesti eba­realistlik ehk utoopiline, kuid kõiki ühendas soov rajada selline ühiskond, kus oleks kaitstud rahva enamuse huvid, mitte ainult omakasupüüdlike kapitalistide omad. Arvati, et selle eelduseks on rikkuse ümberjagamine, mis tagaks heaolu ka lihtsatele töö­tegijatele, vaestele ja nõrkadele. Sellist suuremat sotsiaalset võrdsust nõudvat poliitilist õpetust hakati nimetama sotsialismiks.

Uus etapp sotsialistlikus liikumises sai alguse 1848. aastast, mil Saksa ühiskonnateadlase Karl Marxi kirjutised saavutasid nii suure mõju, et sotsialismi hakati 19. sajandi teisel poolel samastama tema välja töötatud õpetuse ehk marksismiga. Marksismi alusprogrammiks sai Marxi ja tema mõttekaaslase Friedrich Engelsi koostatud „Kommunistliku partei manifest“ (1848).

Marxi õpetuse kohaselt on ajaloo edasiviivaks jõuks klassivõitlus tootmisvahendite omanike ja neile rikkust tootva tööjõu vahel. Uusajal esile tõusnud kodanlus suutis teha lõpu keskaegsele ühis­konnakorrale (feodalismile), haarata enda kätte poliitilise ainu­võimu, kapitali ja tootmisvahendid (masinad ja vabrikud) ning päästa valla armutu turumajanduse. Seejuures kutsusid nad ellu uue sotsiaalse klassi – töölised ehk proletariaadi, keda hakati kasuahnelt kurnama. Lõpuks viib see paratamatult kriisini, millest kodanlus valitseva korra raamides enam ise üle ei saa. Töölised peavad siis koonduma, kapitalistliku korra vägivaldselt kukutama, võimu enda kätte haarama ja kehtestama proletariaadi diktatuuri.

Tööliste võimu all rajatavat uut ideaalset ühiskonnakorda nimetas Marx kommunismiks. Kommunismis elavad inimesed koos võrdsetel tingimustel: pole kurnajaid ega rõhutuid, eraomandit ega sotsiaalseid klasse, riiki ega perekonda. Kõik varad ja tootmis­vahendid on ühiskondlikus omandis. Igaüks panustab ühiskonda vastavalt oma võimetele ja saab vastu vastavalt oma vajadustele. Kommunismi ei jõuta aga ilma vägivaldse revolutsioonita, nagu see oli toimunud üleminekul feodalismist kodanlikku kapitalismi (Prantsuse revolutsioon 18. sajandi lõpul). Marx oli veendunud, et kui kodanlased suutsid sellise pöörde teoks teha, suudavad seda ka töölised. Seega jäid Marxi pakutud lahendused tööliste olu­korra parandamiseks ikkagi teoreetiliseks ja utoopiliseks.

Karl Marx ise oma eluajal aktiivselt poliitikas ei osalenud. Küll aga aitas ta asutada Rahvusvahelise Tööliste Ühingu, mida hakati kutsuma lühendatult Internatsionaaliks. See oli esimene katse erinevate riikide sotsialistlikke liikumisi ja rühmitusi koondada. Taotles ju marksistlik sotsialism töörahva üleilmset solidaarsust ja kõikjal ühesuguseid tööliste õigusi. See eeldas aga keskset korraldust, mida Internatsionaaliga püütigi saavutada.

Esimene Internatsionaal asutati 1864. aastal Londonis, kus Marx sel ajal elas. Asutamiskongressist võttis osa 60 saadikut üle Euroopa. Paljud neist olid vaid teoreetikud, kes esindasid üsna äärmuslikke vaateid, tööliste esindajaid oli nende hulgas vähe. Seetõttu jäi organisatsiooni eluiga lühikeseks: koosmeelt ei õnnestunud leida ja ühises tegevuskavas ei suudetud kokku leppida. 1876. aastal läks Esimene Internatsionaal ilma midagi saavutamata laiali.

1889. aastal tehti uus katse rahvusvaheliseks koostööks ning Pariisis kogunesid sotsialistlike rühmituste delegaadid Teise Internatsionaali asutamiskongressile. Esimese sammuna kuulutati 1. mai töölisliikumise võitluspäevaks ehk rahvus­vaheliseks töörahvapühaks. 1910. aastal võeti vastu otsus hakata 8. märtsil tähistama rahvusvahelist naistepäeva, et juhtida tähele­panu naistööliste olukorrale, laiemalt naiste õigustele ja nõuda naistele valimisõigust. Teine Internatsionaal läks laiali Esimese maailmasõja ajal 1916. aastal.

Pikka aega oli sotsialism pigem teoreetiline mõttesuund. Kõige kiiremini õnnestus poliitiliselt ühineda Saksa sotsialistidel. 1875. aastal asutati Saksa Sotsiaaldemokraatlik Partei, mille põhikiri nõudis küll kapitalistliku korra asendamist sotsialismiga, kuid samal ajal taotles üldisi demokraatlikke õigusi ning tööliste olu­korra parandamist riigi seaduste ja reformidega. Kuna Saksa Sotsiaaldemokraatlik partei kujunes tugevaimaks sotsialistlikuks parteiks Euroopas, oli sel kaudne mõju teistelegi sotsialistlikele ühingutele. Siit sai alguse poliitiline vool, mida tuntakse sotsiaaldemokraatiana. Euroopa sotsialistlikud parteid kuulutasid end tööliste eestkõnelejaks ning osalesid aktiivselt parlamendi töös, ilmutamata mingit soovi vägivaldset revolutsiooni korraldada. See positsioon tekitas ka ägedaid eri­meelsusi. Näiteks tekkis küsimus, kas sotsialistidel sobib astuda koalitsiooni liberaalsete parteidega või millisest hetkest peaksid nad eelistama kõigi maade töölisklassi huve oma riigi rahvuslikele huvidele.

Muidugi ei kadunud kuhugi ka veendunud Marxi õpetuse järgijad, kes rõhutasid revolutsiooni paratamatust üleminekul kapitalismist kommunismi. Radikaalse revolutsiooni ideed toetasid kõige energilisemalt tsaarivõimu vastu protesteerivad Vene haritlased. 20. sajandi algul tõusis selle suuna juhiks Vladimir Iljitš Lenin.