1950.–1980. aastate rahvusvaheliste suhete peamiseks kujundajaks oli külm sõda ehk USA ja teiste lääneriikide ning NSVL-i juhitud kommunistliku idabloki vastasseis. Vastasseisu peamised valdkonnad olid võidu­relvastumine ning võitlus mõjuvõimu pärast Euroopas ja maailmas.

Sõjajärgsetel aastakümnetel kartsid mõlemad pooled vastase võimalikku sõjalist rünnakut, kuid samas üritasid nad vastaspoolt pidevas hirmus hoida. Peamiseks sõjaliseks argumendiks olid massihävitus­relvad, s.o suure hävitusvõimega relvad, mille kasutamine põhjustab hulgaliselt purustusi ja/või inimohvreid. Nende sõjariistade hulka kuuluvad tuuma-, keemia- ja bioloogilised relvad.

Selleks et selliseid relvi luua, täiustada ja toota, kulutasid mõlemad pooled (eelkõige USA ja NSV Liit) tohutuid ressursse. USA-s võeti tuumapommid kasutusele 1945. aastal, esimest Nõukogude sedalaadi lõhkeseadeldist katsetati 1949. aastal. Mõni aasta hiljem loodi veelgi võimsam – vesiniku- ehk termotuuma­pomm.

1950. aastatel katsetati NSV Liidus ja USA-s esimesi kaugmaa­rakette, mis võisid toimetada tuuma­lõhkelaengu igasse maailma nurka. Tuumajõul töötavad sõjalaevad ja allveelaevad varustati samuti tuumarakettidega. Võidurelvastumine viis selleni, et olemasolevate tuumarelvadega oleks saanud hävitada mitu korda kogu elu maakeral.

Üha võimsamaks muutus ka tavarelvastus: tankid, kahurid, lennukid jms. Võidu­relvastumise tandriks muudeti kosmos, kuhu saadeti luure- ning sõjalisi sidesatelliite.

Võidurelvastumises osalesid teisedki riigid, kuigi nende sõjaline võimsus ei olnud võrreldav USA ja NSV Liidu omaga. 1950.–1960. aastail võttis tuumarelva kasutusele nii Suurbritannia, Prantsusmaa kui ka Hiina. Hiljem lisandusid tuumapommi omanike hulka veel mõned riigid.

Üheks tähtsaimaks külma sõja poliitiliseks võitlusväljaks kujunes jagatud Saksamaa, kus nii USA kui ka NSV Liit hoidis suuri väe­üksusi, mis olid varustatud ka tuumarelvadega. Iga Saksamaa pinnal lahvatanud kriis võis kasvada üle maailmasõjaks.

1953. aastal puhkesid Ida-Saksamaal, mida ametlikult nimetati Saksa Demokraatlikuks Vabariigiks (Saksa DV), kommunistide võimu vastu väljaastumised. Nõukogude väed surusid need maha. Idasakslaste levinud protesti­vormiks oli ka lahkumine Läände. Selle takistamiseks sulgesid Saksa DV võimud 1960. aastate algul kahe Saksamaa vahelise piiri. Veel ehitasid nad Berliinis müüri, mis eraldas Lääne-Berliini linna idaosast. See põhjustas lääne­riikide teravat kriitikat, kuid ei Ida-Saksa ega ka NSV Liidu juhid võtnud seda kuulda. Saksa DV piirivalvurid said käsu tulistada kõiki, kes üritavad riigist põgeneda. Seetõttu hukkus aastate jooksul hulgaliselt süütuid inimesi. Berliini müür aga muutus pea kolmekümneks aastaks jagatud Euroopa sümboliks.

Ida-Lääne vastasseisu väljenduseks olid kriisid ka teistes Euroopa idabloki maades. 1956. aastal surus NSV Liidu sõjavägi maha ungarlaste kommunismi­vastase ülestõusu. 1968. aastal tungisid Nõukogude tankid Tšehhoslovakkiasse ning lämmatasid tšehhide ja slovakkide iseotsustamise püüded.

Ida-Lääne vastasseis laienes ka maailma teistesse piirkondadesse. 1950. aastate algul peeti verine sõda Korea poolsaarel Aasias (vt ptk 29). Hiina ja NSV Liidu toetatud kommunistlik Põhja-Korea sõdis Lõuna-Koreaga, kes sai abi USA-lt ja teistelt lääneriikidelt. Korea sõda, milles sai surma ligi 3 miljonit inimest, lõppes tulemusteta: maa oli ka edaspidi jagatud kaheks vaenutsevaks riigiks.

Üks teravamaid kriise oli seotud Kariibi meres asuva Kuuba saarega. 1950. aastate lõpul haaras seal relva jõul võimu Fidel Castro, kes asus kehtestama saarel kommunistlikku diktatuuri. Castro sõlmis Nõukogude Liiduga salakokkuleppe ning saareriiki toodi Nõukogude tuumaraketid. USA kuulutas Kuubale sõjalise blokaadi. NSV Liidu ja USA vahel puhkes tüli, mis sai nimeks Kuuba raketikriis. See ähvardas lõppeda tuumasõjaga ning pärast pingelisi läbirääkimisi nõustus Nõukogude Liit oma raketid Kuubalt ära viima. Ameeriklased aga tunnustasid Kuuba puutumatust. Kriis lahenes seega rahumeelselt.

1960.–1970. aastatel oli üheks kuumemaks piirkonnaks Kagu-Aasia. Mitme aasta jooksul pidas USA seal edutut sõda Lõuna-Vietnamis tegutsenud kommunistlike sissi­rühmituste ja neid toetanud Põhja-Vietnami vastu (vt ptk 29). Nõukogude Liit osutas Vietnami kommunistidele abi, saates neile sõjavarustust ja ‑asjatundjaid. Sõda lõppes USA jaoks lüüasaamisega ning kogu Vietnam langes kommunistide võimu alla.

Ida-Lääne vastasseisu tandriks oli ka Lähis-Ida piirkond, kus mitmel korral puhkes sõda Iisraeli ja araabia riikide vahel. NSV Liit üritas seal saavutada mõjuvõimu araablaste hulgas, USA aga toetas Iisraeli, kuid otsis liitlasi ka araabia maade seas.

Pärast Kuuba kriisi algas Ida ja Lääne suhete mõningane paranemine. See tegi võimalikuks mitme relvastust piirava lepingu sõlmimise 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul. Seda protsessi nimetati pinge­lõdvenduseks, kuid see jäi üsna lühi­ajaliseks. Suhted pingestusid taas pärast seda, kui Nõukogude väed tungisid 1979. aastal Afganistani, kus NSV Liidu juhtkond üritas jõuga kehtestada talle meelepärast valitsust. Mitmeaastane sõda ei toonud NSV Liidule edu. 1980. aastate keskel said Nõu­kogude juhid aru, et riik ei suuda enam USAga relvastumises võistelda. NSV Liit vajas uuendusi nii majanduselus kui ka välis- ja sisepoliitikas. Kuid 1980. aastate teisel poolel alanud ümber­korraldused ei suutnud enam seda üliriiki päästa. 1980. aastate lõpul ning 1990. aastate algul lagunes nii NSVL kui ka kogu ida­blokk. Külm sõda oli selleks korraks lõppenud.