VII osa kokkuvõte

Mõiste Kolmas Maailm tuli käibele 1950. aastatel ning see tähistas riike, mis ei kuulunud ei arenenud lääne­riikide ega ka NSV Liidu ja tema liitlaste hulka. Kolmanda Maailma maadeks peeti peamiselt 19.–20. sajandil koloniaalvõimust vabanenud Ladina-Ameerika, Aasia, Aafrika ning Okeaania riike. Neid on nimetatud ka arengu­maadeks. Ühisest nimetusest hoolimata on siin tegemist vägagi eri­palgeliste riikidega. Enamikku neist ise­loomustab raske majanduslik olukord, mis põhjustab mitmesuguseid probleeme: näljahäda, joogivee puudust, haiguseid, epideemiaid jms.

Külma sõja aastail laienes Ida-Lääne vastas­seis ka Kolmandasse Maailma. Seal puhkenud relvastatud kokku­põrgetes toetasid NSV Liit ja lääne­riigid vaenutsevaid pooli. Oma eesmärkide saavutamiseks sekkusid suur­riigid ka otseselt arengu­maade sise­asjadesse.

Nõukogude Liidu ja USA vastas­seisust tulenev tuumasõja­oht ning suur­riikide soov siduda endaga nõrgemaid riike tekitasid maailmas rahul­olematust. Üheks selle väljenduseks sai 1950.–1960. aastail tekkinud mitteühinemis­liikumine, mille põhi­ideeks oli NSV Liidu ja USA juhitud sõjalis-poliitilistest blokkidest eemalejäämine.

Idabloki lagunemine muutis maailmas valitsenud olukorda. Külma sõja aegne Ida-Lääne vastas­seisul põhinev maailm lakkas olemast ning varasem riikide jaotus kolme rühma kaotas oma tähenduse. Tänaseks on mõiste Kolmas Maailm jäänud kasutusele vaesemate riikide puhul.

Pindalalt ja rahvaarvult on maailma­jagudest suurim Aasia, kus elab sadu rahvaid, kes on seotud erinevate religioonidega ja järgivad mitmesuguseid traditsioone. Kuigi enamik Aasia riike kuulus arengu­maade hulka, tekkisid seal ka arenenud turu­majandusega riigid (Jaapan ning 20. sajandi viimasel kolmandikul Lõuna-Korea, Hongkong, Singapur, Taiwan). Mõned riigid kuulusid kommunistlikku leeri, nt Hiina, Põhja-Korea, Põhja-Vietnam.

Maakera rahvarohkeimas riigis Hiinas kuulutati 1949. aastal välja kommunistlik Hiina Rahva­vabariik, mille juhiks sai kommunistliku partei esimees Mao Zedong. Riigis kehtestati plaani­majandus ning kujunes ka Mao Zedongi jumaldav kummardamine ehk isikukultus. Mao Zedongi ideede põhjal tekkis maoism, sellega kaasnesid terror ja inimeste täielik allutamine kommunistliku partei diktatuurile. Rahva elatus­tase oli aga äärmiselt madal. Pärast Mao surma asuti riigis rakendama turu­majanduslikke põhimõtteid. Hiinlaste elujärg hakkas paranema, kuid poliitilist demokraatiat pole see kaasa toonud.

Aasia arengumaade seas on suurimaks India. Selle riigi peamiseks välis­poliitiliseks probleemiks on 20. sajandi teisel poolel olnud suhted lääne­poolse naabriga, s.o Pakistaniga.

Aafrika maade vabanemine koloniaal­võimu alt muutus eriti hoogsaks 1950. aastate teisel poolel ja 1960. aastate algul. Enamikus koloniaal­võimu alt vabanenud Aafrika riikides valitsesid diktatuurid ning nende majanduslik olukord oli äärmiselt raske. Üks väheseid arenenud majandusega Aafrika riike oli kirju etnilise ja rassilise koos­seisuga Lõuna-Aafrika Vabariik. Samas oli LAV teise maailmasõja järgsetel aasta­kümnetel Aafrika suuremaid pinge­koldeid, mida põhjustas apartheidi­poliitika ehk rahvastiku jaotamine rasside järgi. Apartheidi­seadused tühistati 1990. aastal ning pärast seda algas Lõuna-Aafrika liikumine demokraatia suunas.

Pärast teist maailma­sõda tekkinud Ida-Lääne vastas­seisu taustal asusid ka Ladina-Ameerika riigid otsima oma arenguteed. Mõned poliitilised rühmad eelistasid suunda, mis poleks lääne­riikidele omane kapitalism ega ka kommunism (nt peronism Argentiinas). Teised, parem­poolsed konservatiivid, pooldasid vabaturu­majandust (nt Pinocheti diktatuur Tšiilis) ning kolmandad otsisid tuge vasak­poolsetest õpetustest (Castro diktatuur Kuubal või sandinistide režiim Nicaraguas). Võitlus nende kolme suuna vahel iseloomustas Ladina-Ameerika arengut 20. sajandi teisel poolel.