- Nimeta Eesti NSV-s tegutsenud kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid ja näitlejaid.
- Milliste vahenditega hoidis nõukogude võim inimeste meelsust ja tegutsemist kontrolli all?
Nõukogulik kultuuripoliitika
Nõukogude võim seadis eesmärgiks juurutada ühiskonnas n-ö sisult sotsialistlikku ja vormilt rahvuslikku kultuuri. Kultuuriinimestele avaldati tugevat ideoloogilist survet, mis oli eriti ahistav Stalini valitsemise viimastel aastatel. Vaba mõtte levikut takistasid tsensuur ja pidev meelsuskontroll.
Eesti kultuur eraldati läänemaailma vaimsetest suundumustest ja seoti sihikindlalt vene kultuuriga. Peale selle püüdis nõukogude võim valikuliselt hävitada ka eelmiste põlvkondade kultuuripärandit. Sõjajärgsetel aastatel puhastati raamatukogud nn kodanliku ühiskonna pärandist, hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Alles jäeti vaid üksikud eksemplarid. Kogu ebasoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks tuli taotleda eriluba.

Haritlaskonna uus põlvkond
Eestisse jäänud haritlaskond langes ideoloogilise terrori ohvriks ning nende aktiivne loometegevus kahanes või katkes täielikult. Poliitiline umbusk haritlaste suhtes jõudis haripunkti EKP VIII pleenumil (1950) ja sellele järgnenud aastatel. Hulk loomeinimesi oli sunnitud oma senise töö hukka mõistma, paljusid represseeriti. Kultuuri- ja teadusasutustest vallandati hulganisti inimesi. 1950. aastate teisel poolel vaimne surutis leevenes ning vanema põlvkonna haritlased said jälle oma loometööd tegema hakata. Algas eesti kultuuri osaline taastumine, milles järjest olulisemat osa etendas uus põlvkond haritlasi. Uue põlvkonna lõplik läbimurre toimus 1960. aastatel, mil ka poliitilised olud olid vabamaks muutunud. Tollast kultuurielu ilmestasid senisest vabam loomeõhkkond, isikupärased ja uudsed vormikatsetused.
Rahva aktiivsus kultuurielus
Sõda ja sellele järgnenud vaimse surutise aastad andsid ränga tagasilöögi eelkõige kõrgkultuurile. Seevastu rahva aktiivne kultuurielu jäi püsima ja väljendus eelkõige isetegevusharrastuses. Maal tegutsesid edasi pilli-, rahvatantsu- ja näitemänguringid ning laulukoorid. Taastus ka laulupidude traditsioon ning suursündmuseks kujunes 1947. aasta üldlaulupidu. Hoolimata lehvivatest punalippudest muutusid laulupeod nõukogude ajal omanäolisteks rahvuslikeks suurüritusteks.
Kultuuri laiemat tarbimist soodustas ka linnastumine ja see, et rahva haridus- ning materiaalne tase tõusis. Järjest kasvas massiteabevahendite (ajakirjandus, raadio, televisioon) osatähtsus. Eesti Televisioon alustas saateid 1955. aastal. 1970. aastate algul mindi üle värvitelevisioonile. Suurenes ka Eesti Raadio saadete maht. Kuid kõik massiteabevahendid olid allutatud tsensuurile ja levitasid riigivõimu ametlikku propagandat. Sellegipoolest laiendas tollane meedia oluliselt inimeste silmaringi ning vahendas kultuuri. Põhja-Eesti elanikkonda hakkas tuntavalt mõjutama Soome TV ning see soodustas eelkõige Tallinnas lääneliku eluviisi juurdumist.
Laulupeod
Kuigi nõukogude kultuuriideoloogia oli eesti laulupeod seadnud valitseva võimu teenistusse, … jätkasid need … tegelikult oma võimutruu fassaadi varjus ja selle kiuste rahvusliku ühtsuse ja kultuuriidentiteedi säilitamist. Lauljatel ja publikul kujunesid teatud rituaalid rahvuslike väärtuste eksponeerimiseks ja põlistamiseks. Niisuguseks ilminguks oli muu hulgas rahvariiete kandmine või teatud tähendusrikaste ja kõneka ajalooga laulude ühislaulmine peale ametliku kava lõppu. Laulupeo rongkäik sai omamoodi massidemonstratsiooniks, kuhu tuldi ju vabatahtlikult (vastandina sunniviisil marssimisele punasel oktoobri- või maiparaadil). Ja nendel rongkäikudel osales aktiivselt ka arvukas publik – vastastikku hõiguti tunnustavaid hüüdlauseid, lauldi rahvuslikke laule. [---]
Eriti tähendusrikkaks osutus laul „Mu isamaa on minu arm“, luuletuse autoriks Lydia Koidula…. Nendele ärkamisaegsetele sõnadele lõi Gustav Ernesaks Teise maailmasõja ajal Venemaa tagalas uue viisi. Ernesaks oli laulurahvale sõjaeelsest ajast tuttav kui Tallinna Naislaulu Seltsi koorijuht, aga Nõukogude võimuaparaadile vastuvõetav kui Venemaa tagalas tegutsenud „kunstnik-võitleja“. [---]
„Mu isamaa on minu arm“ oli 1947. aasta laulupeo kavas, kuid 1950. aasta kommunistliku partei VIII pleenumi tulemusena lülitati laul kavast välja, kuigi koorid olid laulu ette valmistanud. Laulupeo ajal jäi peale laulurahva tahe ning hiigelkoor hakkas laulma ilma dirigendita, Ernesaks siiski lubati dirigendipulti, et laul tema juhtimisel lõpuni laulda. … Alates 1965.aastast on „Mu isamaa on minu arm“ küll olnud kõigi laulupidude kavas, kuid nii esinejate kui publiku jaoks omandas eriti olulise tähenduse selle laulu spontaanne ühislaulmine peale ametliku kava lõppu. See laul kujunes omamoodi hümniks, mis nagu sümboliseeris kõiki neid laule, mida laulda ei tohtinud.
Kristin Kuutma. Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana. – Mäetagused, 1–2, 1996.Haridusolud
Nõukogude võim hävitas iseseisvusaegse haridussüsteemi. Uue koolikorralduse aluseks võeti teiste nõukogude vabariikide ühtluskooli süsteem. Paljud endised õpetajad ja kõrgkoolide õppejõud tembeldati rahvavaenlasteks ja vallandati. Põhjalikult muudeti ka üldhariduskoolide ja kõrgkoolide õppeprogramme, eriti humanitaarainetes. Maailma ja Eesti ajaloo kõrval hakati süvendatult õpetama NSV Liidu ajalugu.
Eesti NSV-s kehtis esialgu 7-klassiline ja alates 1959. aastast 8-klassiline kooliharidus. 1970. aastatel mindi üle kohustuslikule keskharidusele. Keskharidus tuli omandada kas üldhariduslikus keskkoolis või kutsekoolis. Koolidele kehtestati maksimumilähedased õppeedukuse protsendid, millest tuli kinni pidada.
1950. aastal kaotati Tartus kõrgem kunstikool Pallas ning Tallinnas avati Eesti Riiklik Kunstiinstituut (ERKI). Kõrgkoolidest tegutsesid Tallinnas veel Polütehniline Instituut (TPI), Riiklik Konservatoorium ja alates 1952. aastast Pedagoogiline Instituut (TPedI). Tartus jätkas tööd ülikool (TRÜ) ja alates 1951. aastast Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA). Kõrgkoolides kehtestati senise ainesüsteemi asemel kursuste süsteem. See kitsendas üliõpilaste iseseisvust ja valikuvabadust. Ülikooli lõpetamiseks tuli omandada kohustuslikud kursused ning üliõpilase ainete valik oli minimaalne. Kõige olulisemaks kõrgkooliks jäi ka nõukogude ajal Tartu ülikool, kus säilis osaliselt akadeemiline mõtte- ja eluviis. Ka üliõpilaskonna arvukus kasvas: 1945. aastal õppis Eesti NSV kõrgkoolides üle 3700 üliõpilase, 1985. aastaks oli tudengeid aga juba üle 23 500.

Vene keele õpetamine
Vene keele õppimist ja õpetamist peeti poliitiliselt erakordselt tähtsaks. Et soodustada vene keele saamist suhtluskeeleks ka mittevenelaste seas, nähti ühe võimalusena segalasteaedade loomist. Soovitati rajada ka segakoole, kuid sellest siiski loobuti. [---]
Tallinna 21. Keskkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Vilma Kahk meenutab, kuidas [EKP KK ideoloogiasekretär] Rein Ristlaan rääkis õpetajatele vene keele tähtsusest. „Siis ta tõi väga imeliku näite, mis pani mind väga imestama. Ta rääkis, et oli hiljuti kokku puutunud õpetajatega, kellest selgunud vestluse käigus, et nad ei teadnud, kuidas on vene keeles kärbseseen, ja pakkusid välja мухавая гриба. Ristlaan pidas seda lausa naeruväärseks, kui inimene ei tea isegi sellist asja! Meie kooli toonane direktor Olivia Laurik küsis mult sosinal: „Seltsimees Kahk, kas teie teate, kuidas on vene keeles kärbseseen?“ Ma ütlesin, et ei tea, ja küsisin partorgi käest, tema ka ei teadnud. See loeng jäi mulle meelde, aga üldiselt, mis sellistel koosolekutel meile räägiti, läks kõik ühest kõrvast sisse ja teisest välja.“
Eli Pilve. Nõukogude noore kasvatamisest paberil ja päriselt. – Tuna, 3, 2013.Aasta |
Üliõpilaste arv |
Kokku |
||
Päevased osakonnad |
Õhtused osakonnad |
Kaugõpe |
||
1940 |
4740 |
– |
– |
4740 |
1945 |
3577 |
– |
194 |
3771 |
1955 |
8473 |
188 |
3424 |
12 085 |
1965 |
10 335 |
2094 |
8934 |
21 363 |
1975 |
13 948 |
2592 |
6828 |
23 368 |
1985 |
14 145 |
1795 |
7576 |
23 516 |
1990 |
17 172 |
1449 |
7278 |
25 899 |
2001 |
43 216 |
5078 |
8143 |
56 437 |
Kiriku koht ühiskonnas
Nõukogude võim tunnistas vormiliselt usutunnistuse vabadust. Kuid igapäevaelus tehti usklikele ja kogudustele kõikvõimalikke takistusi. Kiriku hooned riigistati ja nende kasutamise eest tuli kogudustel üüri maksta. Tartu ülikoolis kaotati usuteaduskond. Seetõttu hakkas kirikuõpetajate koolitamisega tegelema Tallinna Konsistooriumi juurde rajatud usuteaduste instituut. Ametliku usuvastase (ateistliku) propaganda eesmärk oli kujundada inimestes vaenulikku või siis vähemalt ükskõikset suhtumist kirikusse ja religiooni. Selleks elavdati ateistlikku selgitustööd ning püüti juurutada kiriklike tavade asemel ilmalikke. Kiriklikud surnuaiapühad asendati ilmalikega. Noorte suvepäevad asendasid kiriklikke leeriskäimisi. Siiski olid ka nõukogude ajal endiselt küllaltki levinud kiriklikud matused. Nõukogulikes oludes vähenes kiriku traditsiooniline moraalne ja tasakaalustav roll eestlaste igapäevaelus. Sellegipoolest jäi kirik organisatsiooniks, mida valitsev režiim ei suutnud täielikult oma kontrollile allutada. Kirikul oli nõukogude ühiskonnas omamoodi vaimse vastupanu roll.
Aasta |
Ristitud |
Konfirmeeritud |
Laulatatud paare |
Maetud |
Annetajaid |
1937 |
11 437 |
10 530 |
6227 |
11 997 |
272 340 |
1947 |
8863 |
10 719 |
2820 |
12 935 |
123 986 |
1957 |
7341 |
10 017 |
3581 |
7002 |
170 992 |
1966 |
985 |
447 |
434 |
5054 |
98 323 |
1978 |
622 |
481 |
171 |
4277 |
65 425 |
1983 |
1038 |
644 |
235 |
3504 |
53 763 |
1987 |
1834 |
1179 |
307 |
3339 |
49 354 |
1991 |
13 382 |
8383 |
1243 |
5006 |
70 209 |
Mitu korda vähenes aastatel 1937–1987...
... ristitute arv?
... kirikule annetajate arv?
Millest see tulenes?
LISA. Side läänemaailmaga
Stalini valitsemise ajal oli kogu Nõukogude impeerium muust maailmast raudse eesriidega eraldatud. Seetõttu oli ka Eesti NSV‑s maailmas toimuva kohta tõepärast informatsiooni äärmiselt raske saada. Üheks peamiseks infokanaliks olid sel ajal välisraadiojaamad, millest osa hakkasid peagi edastama saateid ka eesti keeles. Esimene selline oli Ameerika Hääl, mis alustas tööd 1951. aastal New Yorgis.
Ameerika Hääl edastas Ameerika Ühendriikide ametlikku informatsiooni. Eestiga seotud teated (eelkõige pagulaste tegevuse ja kultuurielu kohta) ei tohtinud ületada 15% saateajast. Aastatel 1953–1958 anti Ameerika Hääle eestikeelseid saateid eetrisse ka Münchenist. Samal ajal tegutsesid USA rahalisel toel Münchenis ka raadiojaamad Vaba Euroopa (RVE) ja Vabadusraadio (VR), mis tegid oma saateid Ida-Euroopa maade ja NSV Liidu elanikele. Kuigi välisraadiojaamade saateid pidevalt segati, saadi Eesti NSV-s siiski olulist informatsiooni, mis aitas säilitada vaimset opositsiooni valitseva režiimi vastu.
Hruštšovi sulaajal hakkasid tasapisi taastuma ka otsekontaktid muu maailmaga. Eesti NSV-s hakati tegelema moodsate teadusharudega (psühholoogia, sotsioloogia, küberneetika jms) ning üksikud teadlased pääsesid rahvusvahelistele teaduskonverentsidele. Siin leidis kõlapinda 1960. aastate Lääne noorsooliikumine, džäss- ja rock-muusika (ansambel The Beatles), hipide liikumine ning moodsad kunstivoolud (abstraktsionism jt).
Oluliseks aknaks Läände oli eestlastele naaberriik Soome. Soome TV saated olid nähtavad Põhja-Eestis ja 1965. aastal avatud Tallinna-Helsingi laevaliin tõi Eesti NSV-sse tolle aja kohta arvukalt välisturiste. Eelkõige nende vahendusel jõudis Eesti NSV-sse ka Lääne tarbimiskultuur ja tarbeesemed.
NSV Liidu teiste piirkondade jaoks muutus Eesti omamoodi läänelikuks oaasiks – Sovetski Zapad’iks. Eesti NSV väline läänestumine väljendus peamiselt materiaalse heaolu hankimises, mis omakorda meelitas siia hulgaliselt ümberasujaid teistest NSV Liidu piirkondadest. Eesti NSV-s oli tarbimis- ja elatustase tõepoolest palju kõrgem kui NSV Liidus keskmiselt. Paraku soodustas see asjaolu eelkõige noorema ja keskmise põlvkonna süvenevat mugandumist nõukoguliku süsteemiga.

Küsimused
- Millised olid nõukoguliku kultuuripoliitika eesmärgid?
- Kuidas nõukogulikku kultuuripoliitikat ellu viidi?
- Mille poolest erinesid nõukogudeaegsed laulupeod tänapäevastest?
- Miks nõukogude ajal hariduse väärtus langes?
- Miks hakati Eestit nimetama „nõukogude lääneks“?
- Miks kartis nõukogude võim kirikut ja religiooni?