Nõukogude Liidu vabade käte poliitika viis kommunismi kokku­varisemiseni Ida-Euroopas. Kokkuvõtlikult olid need muudatused murrangulise tähtsusega, kommunistliku süsteemi lagunemise mõju võib võrrelda isegi Prantsuse revolutsiooni mõjuga. Kommunistlike režiimide kokkuvarisemisel olid nii välised kui ka sisemised põhjused.

Väliselt tingis sotsialismi­leeri hävingu eelkõige Nõukogude Liidu taandumine Ida-Euroopast. Kui sisekriis Nõukogude Liidus süvenes, nõrgenes järk-järgult ka Moskva kontroll Ida-Euroopa riikide üle. Gorbatšov loobus Brežnevi doktriinist ega pidanud enam vajalikuks sotsialismi­leeri riikide siseasjadesse sekkuda. Euroopa Parlamendis peetud kõnes ta teatas: „Sekkumine sise­asjadesse või suvalised katsed piirata riikide suveräänsust, kaasa arvatud sõprade liitlaste oma, on lubamatud.“ Gorbatšov heitis mitmele sotsialismi­leeri riigi liidrile ette, et need ei suuda ühis­konna uuenemisega kaasas käia. Kuid Moskva ei püüdnud enam sobimatuid liidreid välja vahetada, vaid jäi kindlaks mitte­sekkumise põhimõttele, kuigi Gorbatšovi vanameelsed lähi­kondlased sellist suhtumist ei pooldanud. Nemad nõudsid korra jaluleseadmist. 1990. aastate algul lakkas olemast ka Varssavi Lepingu Organisatsioon. 1990. aastate keskpaigaks viidi kõigist Ida-Euroopa riikidest Nõukogude väed välja.

Ka Ida-Euroopa sotsialismi­mudel oli end sisemiselt ammendanud. Kui poliitilised olud leevenesid ja ideoloogiline surve vähenes, ei suutnud kommunistlikud režiimid enam mingil viisil ühiskonna vajadusi rahuldada. Majanduse allakäik põhjustas elatustaseme languse. Sotsialistlik jaotus­süsteem ja sotsialistlike riikide omavaheline kauba­vahetus enam ei toiminud. Puudust tunti kõikidest kaupadest, alates teleritest ja lõpetades tualett­paberiga. 1989. aasta algul keelustasid Tšehhoslovakkia ja Ida-Saksamaa laste­rõivaste ja osa toiduainete ekspordi teistesse sotsialismi­leeri riikidesse. Nõukogude Liit vastas sellele külmikute ja pesu­masinate väljaveo keeluga.

Sotsialismileeri riikides suurenes rahva rahulolematus ning hakkasid tekkima massi­liikumised. Jäiga ideoloogilise surve kadumine kiirendas poliitilise opositsiooni kujunemist. Esile tõusid juhid, keda rahvas toetas. Ka valitsevates kommunistlikes parteides tekkisid erimeelsused ja tugevnesid reformimeelsed jõud.

Enamikus Moskva kontrolli all olevates maades varises kommunistlik režiim rahulikul teel. Sotsialismi­leeri riigid olid poliitilisteks muudatusteks erinevalt valmis, see sõltus algul eel­kõige nende juhtide uuendus­meelsusest. Suurem osa idabloki juhte olid vanameelsed ega kiirustanud reformidega.

Moskva perestroikapoliitikaga läksid esimestena kaasa Poola ja Ungari. Poolas viisid läbi­rääkimised opositsioonilise ameti­ühingukoondisega Solidaarsus 1989. aasta suvel selleni, et pea­ministriks sai mittekommunist. 1990. aastal astus presidendi­ametist tagasi kindral Jaruzelski ning uueks presidendiks valiti suure häälte­enamusega Solidaarsuse juht Lech Wałęsa.

1989. aasta sügisel kõrvaldati rahva­liikumiste survel võimult ka Tšehhoslovakkia ja Bulgaaria vanameelsed liidrid. Tšehhoslovakkias on hakatud seda protsessi nimetama samet­revolutsiooniks, sest kommunistlik partei taandus vägivalda kasutamata. Presidendiks sai inim­õiguste eest võitleja Václav Havel, kelle eestvedamisel hakati üles ehitama demokraatiat.

Teistmoodi arenesid aga sündmused Rumeenias, kus valitses isepäine diktaator Nicolae Ceauşescu. Ta oli pikkade aastatega kujundanud Rumeeniast sotsialismi­leeri kõige karmima režiimiga riigi. 1989. aastal nõudis Ceauşescu Moskvalt ja teistelt liitlas­riikidelt sõjajõu kasutamist, et lämmatada vabadus­püüdlused Poolas ja ka teistes riikides. 1989. aasta detsembris vallandus Rumeenias rahva­ülestõus, mida Ceauşescu ei suutnud enam maha suruda. Vihatud diktaator arreteeriti, mõisteti kiirustades süüdi ja hukati koos võimuka naise Elenaga 1989. aasta detsembri lõpus. See oli kõige verisem kommunistliku režiimi taandumine Ida-Euroopas.

Ida-Saksamaa oli sotsialismi­leeri üks olulisemaid tugipunkte ja Berliini müür külma sõja ning Euroopa lõhestatuse sümbol. Saksa DV vanameelne juhtkond eesotsas Erich Honeckeriga ei läinud kaasa Ida-Euroopa uuenemis­protsessiga ja püüdis valitsevat režiimi kindlustada. Kuid poliitilised muutused teistes riikides ning siseriiklikud vastuolud vallandasid ka Ida-Saksamaal 1989. aasta sügisel võimsa rahvaliikumise. Eriti mõjutas Saksa DV sise­poliitilist arengut Ungari valitsuse otsus 1989. aasta septembris avada piir Austriaga. See lihtsustas ida­sakslaste pagemist Läände.

1989. aasta oktoobris astus Honecker tagasi ning 9. novembril lõhkus rahvamass Berliini müüri. See omakorda tõi kaasa ulatuslikud poliitilised muudatused ja päevakorrale tõusis hiljuti veel mõeldamatu küsimus – kahe Saksamaa ühinemine. Kuid ühinemine ei olnud üksnes sakslaste endi siseasi, vaid selle pidid heaks kiitma ka senised okupatsiooni­võimud, st teise maailma­sõja võitjariigid. Nõukogude Liit nõustus ühinenud Saksamaa jäämisega NATO liikmeks. Ühinemis­läbirääkimised algasid 1990. aasta veebruaris ning jõudsid lõpule 3. oktoobril poliitilise ühinemisega. Sotsialistlik riik Saksa territooriumil lakkas olemast. Kahe Saksamaa tegelik ühendamine on kulgenud kiiresti, kuid mitte probleemideta.