... mäng seisab ju selles, et iga asja juures leida midagi, mille üle rõõmustada – ükskõik, mis see ka ei oleks.
Eleanor H. Porter
Eleanor H. Porter (1868–1920) oli Ameerika kirjanik, kes kirjutas nii lastele kui ka täiskasvanutele. Tema kuulsaim, ka eesti keelde tõlgitud raamat „Pollyanna“ jutustab orvuks jäänud tüdrukust, kes läheb pärast isa surma oma range ja üksiku tädi Polly juurde elama. Uues kodus aitab Pollyannal sisse elada heatahtlik teenijanna Nancy. Oma raskest saatusest hoolimata üritab Pollyanna kõiges alati positiivset näha. Ta suudab oma optimismiga nakatada ka teisi ning lõpuks muuta tädi Polly elu.
„Pollyannale“ on kirjutatud ka järg „Pollyanna saab suureks“ ning raamatu ainetel on loodud lauamänge, filme ja isegi anime-sari.
Mäng
(Peatükk raamatust „Pollyanna“)
Eleanor H. Porter„Heldekene küll, missugust hirmu ma teie pärast tundsin,“ hingeldas Nancy, rutates kalju poole, millelt Pollyanna end parajasti alla libistas.
„Hirmu? Mul on väga kahju, aga te ei tohiks kunagi minu pärast hirmu tunda, Nancy. Isa ja Naisabi kartsid ka algul, kuni nad nägid, et ma ikka ja jälle ilusasti tagasi tulen.“
„Aga ma ei teadnudki, et te majast välja läksite,“ ütles Nancy. Ta võttis lapse käe ja kiirustas temaga mäest alla. „Mina ei näinud ja teised ka mitte. Vist lendasite üles läbi katuse, mis?“
Pollyanna hüples lõbusalt.
„Peaaegu – ainult, et ma lendasin alla, mitte üles. Tulin mööda puud alla.“
Nancy jäi seisma.
„Mida te tegite?“
„Tulin seda puud mööda alla, mis minu akna all kasvab.“
„Heldene taevas!“ hüüatas Nancy hetkeks seisatades, kuid samas ruttas jälle edasi. „Tahaksin teada, mis teie tädi selle kohta ütleb!“
„Tõesti? Kui ma ütlen talle, siis saate teada,“ lubas tüdrukuke rõõmsalt.
„Armuline aeg!“ hüüdis Nancy. „Ei...ei!“
„Kas arvate, et ta muretseb?“ küsis Pollyanna segaduses.
„Ei... õ.. ja... ah, pole viga. Ega ma tahagi nii väga teada, mis ta ütleb, päris tõesti,“ pomises Nancy ja otsustas, et vähemalt ühe pahanduse katsub ta lapsel ära hoida. „Kuid me peame kiirustama. Mul on veel nõud pesta.“
- Seda, et Pollyanna hakkab nõusid pesema.
- Seda, kui tädi saaks teada, et Pollyanna mööda puud alla ronis.
- Seda, et Pollyanna puu otsast alla kukkus.
„Küll ma aitan,“ lubas Pollyanna abivalmilt.
„Oi, preili Pollyanna!“ hüüdis Nancy.
Silmapilguks tekkis vaikus. Taevas pimenes kiiresti. Pollyanna võttis oma sõbranna käest kindlamalt kinni.
„Olen siiski rõõmus, et te hirmu tundsite, sest sellepärast tulite mulle järele,“ ütles Pollyanna hääle värinal.
„Vaene talleke! Olete vist küll näljane. Kardan, et nüüd peate minuga köögis piima ja leiba sööma. Teie tädile ei meeldinud, et te õhtusöögiks alla ei tulnud.“
„Aga ma ei saanud ju. Olin siin üleval.“
„Jah, aga... ega tema seda ei teadnud,“ ütles Nancy ja püüdis naeru tagasi hoida. „Mul on kahju, et peate ainult piima ja leiba sööma.“
„Mul küll ei ole. Olen hoopis rõõmus.“
„Rõõmus? Miks?“
„Sellepärast, et mulle maitseb piim ja ma tahaksin teiega koos süüa. Selle üle pole ju raske rõõmustada.“
- Pollyanna on rõõmus, kuna tal on kõht veel lõunast liiga täis.
- Pollyanna on rõõmus, sest talle meeldibki koos Nancyga köögis piima juua ja leiba süüa.
- Pollyanna on kurb, kuna ta oleks tahtnud tädiga koos süüa.
- Kuidas oleksid sina sellisesse karistusse suhtunud?
„Teile ei tee raskusi ühegi asja üle rõõmustada,“ vastas Nancy ja meenutas kurvalt, kuidas see vaene laps püüdis lagedas pööningukambris rõõmus olla.
Pollyanna naeris vaikselt.
„Selles see mäng seisnebki.“
„Mäng?“
„Jah, rõõmustamise mäng.“
„Aga taeva päralt, millest te räägite?“
„See on mäng, mille isa mulle õpetas,“ vastas Pollyanna. „Ma mängisin seda isaga juba väiksest peast. Õpetasin seda ka Naisabile ja nemad, mõned neist, mängisid ka.“
„Aga mis see siis on? Mina just suur mängija ei ole.“
Pollyanna naeris jälle. Kuid peagi ohkas ta ja süvenevas videvikus paistis tema kõhn näoke üsna mõtlik.
„See hakkas peale karkudest, mille me misjonitünnist leidsime.“
„Karkudest!“
„Jah. Vaadake, mina tahtsin endale nukku ja isa kirjutas sellest soovist, aga kui tünn pärale jõudis, teatas meile selle saatja, et nukke pole seekord keegi annetanud. Nad said ühed kargud ja arvasid, et ehk läheb mõnel lapsel neid vaja, ja saatsid ära. Noh, ja nii see hakkaski peale.“
„Aga mina selles küll mingisugust mängu ei näe,“ ütles Nancy.
„On küll, mäng seisab ju selles, et iga asja juures leida midagi, mille üle rõõmustada – ükskõik, mis see ka ei oleks,“ vastas Pollyanna tõsiselt. „Ja siis hakkasime kohe peale – karkudega.“
- Kuidas käib Pollyanna ja tema isa leiutatud rõõmustamise mäng? Märgi selle seletus lõigus.
„Heldene aeg! Mina küll ei näe selles mingit rõõmu, kui tahad nukku ja saad selle asemel kargud!“
Pollyanna plaksutas käsi.
„On küll, on küll!“ hõiskas ta. „Algul ei teadnud mina ka,“ tunnistas ta siis ausalt. „Isa pidi mulle ütlema.“
„Noh, võib-olla ütlete teie siis nüüd mulle!“ hüüdis Nancy juba peaaegu pahaselt.
„Hanekene! Lihtsalt tuleb rõõmustada, et neid tarvis pole!“ juubeldas Pollyanna. „Näete nüüd, kui kerge see on, kui vaid oskad!“
- Mida positiivset leiab Pollyanna selles, kui sai igatsetud nuku asemel kargud?
„No on need aga veidrad asjad!“ ütles Nancy ja silmitses Pollyannat veidi kohkunult.
„Ei, see pole sugugi veider, see on tore,“ kaitses Pollyanna ennast vaimustatult. „Ja sest ajast peale oleme seda mängu alati mänginud. Mida raskem, seda huvitavam on põhjust otsida. Aga... aga mõnikord on see liiga raske, näiteks, kui isa läheb ära taevasse ja järele jääb vaid Naisabi.“
„Muidugi, või kui jälle pannakse pisikesse katusekambrisse, kuigi seal midagi sees pole,“ nurises Nancy.
- Millise sündmuse puhul on Pollyannal raske rõõmustamise mängu mängida?
Pollyanna ohkas.
„Jah, see oli küll algul raske,“ tunnistas ta, „sest ma olin üksildane. Ma justkui ei tahtnudki enam seda mängu mängida. Lootsin ju nii väga ilusaid asju saada! Aga siis hakkasin mõtlema, kui vastik oleks peeglist tedretähti näha, ja järsku nägin aknast seda ilusat „pilti“, ja siis ma teadsin, et olin põhjuse leidnud, mille üle rõõmustada. Kui otsid rõõmu põhjusi, siis lähevad teised asjad justkui meelest ära, nagu näiteks see nukk, teate, mida ma nii väga tahtsin.“
- Mida positiivset leiab Pollyanna selles, et ta pandi elama kõledasse katusekambrisse?
„Mh,“ ümahtas Nancy ja püüdis pisaraid alla neelata.
- Nancy on liigutatud ja tal on Pollyannast kahju.
- Nancy on ülemeelik ja ta viskab Pollyanna üle nalja.
- Nancy on ükskõikne ja teda ei huvita Pollyanna lood.
„Harilikult ei võta see nii kaua aega,“ ohkas Pollyanna, „ja tihti tulevad nad pähe ilma mõtlemata. Olen juba nii harjunud selle mänguga. See on tore mäng. Isa ja mina armastasime seda nii väga... Nüüd, ma arvan, on see juba raskem, sest pole ju kedagi, kellega mängida. Aga võib-olla mängib tädi Polly minuga,“ lisas ta nagu järele mõeldes.
„Heldene taevas! Tema!“ pressis Nancy läbi hammaste. Siis lisas ta kuuldavalt: „Ega ma ei taha öelda, et ma hästi mängin või seda teha oskan, aga ma katsun ikkagi kaasa mängida – kindlasti.“
- Nancy arvab, et tädi on rõõmsameelne inimene ja mängiks hea meelega rõõmustamise mängu.
- Nancy arvab, et tädi on nii kibestunud, et ei oskaks ega tahaks rõõmustamise mängu mängida.
- Nancy arvab, et kuigi mõlemad on väga optimistlikud inimesed, mängiks tädi temast ikka paremini.
- Millest sa seda järeldad? Märgi koht, mis sellele viitab.
„Oi, Nancy!“ rõõmustas Pollyanna ja kaelustas teda innukalt. „See on ju suurepärane! Küll see on lõbus!“
„Võib-olla,“ lubas Nancy avameelselt kaheldes. „Ärge aga minuga liiga palju arvestage. Ma pole kunagi mängudega hästi toime tulnud, aga seda mängu tahan küll proovida. Teil on siis vähemalt keegi, kellega mängida,“ lõpetas ta, nüüd juba majja ja kööki astudes.
Pollyanna sõi isukalt piima ja leiba. Siis soovitas Nancy tal elutuppa minna, kus tädi istus ja luges.
Preili Polly tõstis külmad silmad.
„Pollyanna, kas sõid juba õhtust?“
„Jah, tädi Polly.“
„Mul on väga kahju, et juba nii ruttu pidin su saatma kööki ainult piima ja leiba sööma.“
„Aga ma olin päris rõõmus, et sa seda tegid, tädi Polly. Ma armastan piima ja leiba ja Nancyt ka. Selle pärast ei maksa sul sugugi muretseda.“
Tädi Polly istus äkki kuidagi väga sirgelt.
„Pollyanna, on aeg juba magama minna. Sul on olnud raske päev. Homme peame sinu edaspidise igapäevase tegevuse kindlaks määrama. Sinu riided on ka vaja üle vaadata, siis teame, mida on vaja juurde muretseda. Nancy annab sulle küünla, ole sellega ettevaatlik. Hommikueine on pool kaheksa ja vaata, et sa siis alla tuled. Head ööd!“
Nagu iseenesestmõistetavalt tuli Pollyanna tädi juurde ja kaelustas teda õrnalt.
„Seni on mul siin tore olnud,“ ohkas ta õnnelikult. „Tean, et mulle hakkab elu sinu juures meeldima, – aga seda ma teadsin juba enne siiatulekutki. Head ööd!“ hüüdis ta rõõmsalt ja jooksis minema.
„Taevas, missugune omapärane laps!“ ütles preili Polly poolvaljusti ja kortsutas kulmu. „Ta on rõõmus, et karistasin teda, ja ma „ei peaks sugugi selle pärast muretsema“, ja talle hakkab „elu minu juures meeldima“! Taevas küll!“ hüüdis preili Polly jälle ja võttis raamatu uuesti kätte.
- Pollyanna käitub tema arvates väga ettearvamatult: kui tädi teda karistab, on ta rõõmus ja lohutab tädi.
- Pollyanna on temaga ebaviisakas, sest ei soovi korralikult head ööd.
- Pollyanna käitub täpselt nii tublisti, nagu tädi on ette kujutanud.
Veerand tundi hiljem, nuuksus üleval pööningukambris väike tüdrukuke, käed tugevasti linadesse surutud:
„Isa, inglite juures, ma tean, et ma praegu mitte sugugi õigesti ei mängi, – mitte sugugi, aga ma arvan, et sinagi ei leiaks midagi, mille üle rõõmu tunda, kui peaksid siin üleval kõrgel nii üksinda pimeduses magama. Kui ma ainult Nancy või tädi Polly lähedal saaksin olla või kas või Naisabi lähedal, oleks ka kergem!“
- Miks ei õnnestu Pollyannal rõõmustamise mäng alati?
All köögis kiirustas Nancy oma hilinenud töid teha, torkas lapi piimakannu ja pomises:
„Kui niisuguse narri mängu mängimisel, kus pead rõõmus olema, kui nuku asemel kargud saad, on minu osa selle vaese lapse aitamises, siis pean seda mängima... ja... mängin ka!“
- Miks peab Nancy Pollyanna mängu narriks? Miks ta aga otsustab seda mängu siiski kaasa mängida?
Küsimused ja ülesanded
Arutle
- Võrdle tädi Polly ja Pollyanna keelekasutust. Milliseid väljendeid kasutab Pollyanna, milliseid tädi Polly?
- Kuidas erineb tekstikatkendi keelekasutus sellest keelest, mida sa ise räägid? Too tekstist näiteid.
- Milliseks võiks kujuneda Pollyanna edasine elu tädi juures?
- Kas rõõmustamise mäng aitab Pollyannat või mitte? Põhjendage oma arvamust.
- Kas saaksid rõõmustamise mängu mängida ka oma elus? Too näide, mis olukorras võiks sellest abi olla.
