Kõnelemine

Kõnelemine algab näoilmest. Sa ju tead, kuidas aitab sõnade mõistmisele kaasa pisimgi silmapilgutus, kulmukergitus või ninakirtsutus. Sama suur võim on ka hääletoonil. Hea kõnemees valitseb oma nägu ja hääletooni. Sõbraliku ilme ja lahke naeratusega võib saavutada tihti rohkem kui saja sõnaga.

Kõnelda ei sobi liiga vaikselt ega ülearu kõvasti. Vaikset kõnet vestluskaaslane ei kuule, valjuhäälset kõnet aga kuulevad liiga paljud. Hea kõneleja jälgib alati oma hääletugevust ja valib selle vastavalt olukorrale. Tiheda liiklusega tänaval, kus on palju müra, räägime kõvema häälega kui siseruumis. Kuid karjuda ega lärmitseda ei sobi ka tänaval, sest see häirib teisi inimesi. Ka koolitunnis, teatri- ja kinosaalis, muuseumis, raamatukogus, arsti vastuvõturuumis, üldse kõigis kohtades, kus müra mõjub väga kohatuna, tuleb olla vaikselt või vajaduse korral tasandatud häälega, koguni sosinal kõnelda.

Ükskõik kas kuulata teist või kõneleda ise, tuleks pöörata keha kaaslase poole ja vaadata vestluspartnerile otsa. Silmside tekitab usaldust ja lähedust.

Hea kõneleja oskab kõnelda, aga oskab ka kuulata. See tähendab, et ta arvestab vestluskaaslasega. Kaaslase juttu poole sõna pealt katkestada või talle vahele rääkida pole kuigi viisakas. Hea kuulaja mõtleb vestluskaaslasega kaasa ja hakkab alles siis rääkima, kui kaaslane on oma mõtte lõpetanud. Hea kõneleja teeb aga oma kõnes pause, et ka kaaslane sõna saaks.

Kõnelemisoskust ei näita mitte ainult oskus sõnu kenasti ritta seada, vaid ka suutlikkus vaikida. Kui sinult püütakse välja meelitada saladust, mille sõber on ainult sulle usaldanud, siis tasub suu kinni hoida. Kui mõnikord tahaks kohe nii väga kellegi kohta inetult öelda, siis on targem seda ometi mitte teha.

Sellest, kuidas hästi ja oskuslikult kõnelda, on kirjutatud hulk raamatuid. Suhtlemine ja kõnelemine ei olegi lihtne, sest erinevaid olukordi ja inimesi on väga palju. Alati tuleb aga suhtlemisel kasuks enda suhtumine: olla suheldes sõbralik, viisakas ja tähelepanelik ning proovida oma kõnelemisoskust lihvida.

Kõnelemisega on seotud telefoniviisakus. Pole tähtis, kas võtta kõne vastu isiklikul mobiiltelefonil või kodus lauatelefonil, kõigepealt tutvustatakse ennast. Näiteks: „Jaak kuuleb“ või lihtsalt ja asjalikult: „Lauri“. Nii on helistajal kohe selge pilt, kellega ta räägib. Sama reegel kehtib ka siis, kui ise kellelegi helistada. Esimese asjana ütle „tere“ ja oma nimi, näiteks: „Tere, siin Jaak“ või „Tere, mina olen Lauri“. Helistades inimesele, kes ei kuulu sõprade ringi või lähimasse tutvuskonda, esitletakse ennast pärast viisakat tervitamist ees- ja perekonnanimega, näiteks: „Tere päevast, siin räägib Jaak Urmet“.

Ennast pole vaja tutvustada, helistades mõnes üldises küsimuses kuhugi asutusse, näiteks rongijaama, et küsida rongi väljumisaega, või infoliinile, et küsida kinodes jooksvate filmide kohta. Ja väga heade sõprade puhul, kes üksteise kohe häälest ära tunnevad, on tutvustamine samuti ülearune.

Viisakas on jälgida ka seda, millal telefonihelin välja lülitada. See on eriti vajalik nendes kohtades, kus ei tohi valju häälega rääkida. Ei ole ju meeldiv ei õpetajale koolis ega näitlejale teatrilaval, kui nende jutu vahele tiriseb äkki kuskil telefon.