Eesti järved

Maapinna lohkudes ehk nõgudes asuvad järved. Järv saab oma vee sademetest, sissevoolavatest jõgedest, ojadest, kraavidest ning allikate kaudu põhjaveest. Teised jõed kannavad omakorda järvest vett merre.

Eestit nimetatakse tuhande järve maaks. Siin on loetletud üle 2200 järve, kuid koos väikeste rabajärvedega tuleb neid lausa paarkümmend tuhat. Päris täpset järvede arvu ei tea isegi teadlased, sest mõnel pool kasvavad järved kinni, mõnel pool tekib neid juurde.

Enamik meie järvi on väikesed ja madalad. Eesti pindalalt suurim järv Peipsi koos Pihkva järvega on aga Euroopas suuruselt neljandal kohal. Sügavamad järved asuvad Lõuna-Eesti kõrgustikel küngastevahelistes nõgudes. Seal asub ka Eesti sügavaim järv Rõuge Suurjärv.

Eesti maastikele andis näo kunagine mandrijäätumine ehk jääaeg. Mitme kilomeetri paksune jääliustik oli justkui sahk, mis liikus üle Eesti. Kui liustikud põhja poolt peale tungisid, vedasid nad endaga kaasa kive, millele jõud peale hakkas. Edasiliikuv jää kulutas maapinda ja süvendas juba olemas olnud lohke. Kui jää sulas, jäid liustikujää toodud purustatud kivimid ja liiv maapinnale. Sellest kuhjusid erineva kuju ja suurusega künkad. Nende vahele tekkisid nõod, mille täitis jää sulamisvesi.

Enamik Eesti järvi on jääajajärgsete sulamisvete jäänused. Peale selle on meil rabajärvi, maapinna kerkimise tõttu tekkinud rannajärvi ja inimeste loodud tehisjärvi. Eesti jahedas kliimas sajab kaks korda rohkem, kui jõuab aurata, ning see hoiab meie järvi veerohkena.

Otepää ja Haanja kõrgustiku pinnamood on väga vaheldusrikas: metsaste küngaste vahel on käärulise kaldajoonega järved. Kui lugeda kokku kõik Otepää ja Haanja kõrgustiku järved, saab neid üle 300. Tuntumad on Pühajärv Otepää kõrgustikul ja Rõuge Suurjärv Haanja kõrgustikul. Nende kõrgustike vahel, Võru linna serval, asuvad Vagula ja Tamula järv.

Põhja- ja Lääne-Eestis on seevastu järvi väga vähe. Alles mõni tuhat aastat tagasi olid sealsed rannikualad merevee all. Kunagisel tasasel merepõhjal on vähe lohkusid, kuhu järvevesi koguneda saaks.

Maapind aga tõuseb tasapisi, ranniku-lähedased saared kasvavad maaga kokku ning muutuvad poolsaarteks. Kunagised lahesopid muutuvad järvedeks. Need on madalad ja aegamisi kinnikasvavad rannajärved, mille nimeski on sageli säilinud seos merega (nt Mullutu-Suurlaht Saaremaal ja Sutlepa meri Noarootsi poolsaare rannikul).

Ka Kesk-Eesti tasandikud on väga järvedevaesed. Pandivere kõrgustikul on suur peaaegu järvedeta ala, sest sademevesi kaob kiiresti paekivi lõhedesse ja tühimikesse.

Vooremaal voolis mandrijää üle 10 km pikkused laugete nõlvadega kõrgendikud, mida üksteisest eraldavad pikad, kitsad ja sügavad järvede nõod. Neist suurim ja tuntuim on Saadjärv.

Kõige rohkem järvi on meil rabades. Tüüpilised rabajärved on väikesed ja eluvaesed. Suuri veetaimi neis ei kasva ja kalugi on vähe. Järvede põhja katab paks taimejäänustest turbamuda kiht.

Tehisjärved tekivad näiteks siis, kui jõele ehitatakse tamm ja vesi üles paisutatakse. Nii rajatakse veehoidlaid. Samas võib vesi koguneda kruusa-, liiva- või paekarjääri, kus enam kaevandamist ei toimu.

Eestis on palju suuri ja väikeseid tehisjärvi, mida kasutatakse mitmel otstarbel. Kõige suurem, Narva veehoidla, rajati 20. sajandi keskel Eesti-Vene piirile elektrijaama veega varustamiseks.

Eesti suurim linn Tallinn saab oma joogi- ja tarbevee Ülemiste järvest. Et see suudaks linlaste vajadusi rahuldada, juhitakse järve ka paljude ümberkaudsete jõgede vett (nt Pirita, Jägala). Veevaestel aastatel ei jätku aga sellestki. Seetõttu on jõgedele rajatud veehoidlad, et veepuudust leevendada (nt Paunküla, Soodla).