Järvevee omadused

Maailmas on miljoneid järvi. Neid leidub mägedes ja tasandikel, kõrbetes ja mererannikutel. Järvede suurus võib olla väga erinev, ulatudes mõne ruutmeetri suurusest tiigikesest tohutu veteväljani, mida nimetame lausa mereks. Maailma suurima järve nimi on Kaspia meri. On madalaid järvi, millest võid vabalt läbi kõndida, ja on niisuguseid, mille põhi ulatub ligi kahe kilomeetri sügavusele maapõue. Enamik maailma järvi on küll mageda veega, kuid paljud järved, millest jõge välja ei voola, on palju soolasemad kui ookeanivesi.

Järvevee omadused – läbipaistvus, temperatuur, vees lahustunud hapniku ja toitainete hulk – sõltuvad sellest, kust järv peamiselt oma vee saab ja kui kiiresti vesi järvest läbi liigub. Vesi võib jõuda järve jõgedest, sademetest ja allikate kaudu põhjaveest. Kõik need sisaldavad erinevaid aineid, nt jõevees on rohkem toitaineid kui allikavees. Tavaliselt viib vett järvest välja jõgi.

Järvevee temperatuur on tihedalt seotud vee liikumisega ja vee tihedusega. Aeglaselt liikuvas või seisvas vees langeb temperatuur sügavuse suunas kiiresti. Külm vesi on tihe ja raske ning jääb järve põhja püsima ka kuumal suvel. Kui oled sillalt vette hüpanud ja järves ujunud, siis oled seda kindlasti märganud. Madalates ja suure pindalaga järvedes on veetemperatuur ühtlasem, sest tuule tekitatud lainetus aitab järvevett segada.

Hapnik kindlustab järves elu, on tähtis hingamiseks nii veetaimedele kui ka ‑loomadele. Hapnikku kannavad järvevette sinna voolavad jõed ja seda lahustub vette õhust. Eriti oluline hapnikulisa tuleb veetaimede eluprotsessidest. Taimed toodavad endale süsihappegaasist ja veest suhkruid ning eraldavad seejuures vette hapnikku. Selleks on aga vaja valgust ja seetõttu on pimedamates veekihtides hapnikku vähem. Väikestes sügavates järvedes, kus vesi ei segune, pole põhjas piisavalt hapnikku ja elustik ei saa seal areneda.

Pärast jääaega tekkinud järved olid selge veega ja eluvaesed. Ajapikku kandsid jõed järve liiva, savi ja muda ning taimede kasvuks vajalikke toitaineid. Põhja kogunenud setetel hakkasid kasvama veetaimed, mis kindlustasid toidu kaladele ning panid aluse kogu vee-elustiku mitmekesisusele.

Toitainete hulk vees ja setete kogunemine järve põhja muudavad järve elurikkamaks, aga ka madalamaks ja väiksemaks, st järved vananevad. See on loomulik protsess, sest nagu inimesedki, läbivad järved mitu eluetappi: nooruse, keskea ja vanaduse.

Vanasti, kui inimtegevuse mõju loodusele oli väike, vananesid järved väga aeglaselt. Tänapäeval kasvab toitainete hulk vees märksa kiiremini, sest jõeveega kandub järvedesse halvasti puhastatud reovett asulatest, imbub väetiste jääke põldudelt ja saastet kalda lähedal asuvatest loomalautadest. Mida rohkem toitaineid järve kandub, seda läbipaistmatumaks muutub vesi. Seega kiirendab inimeste tegevus järvede ümbruses nende vananemist.

Toitainerohketes järvedes tuleb ette veetaimede vohamist. See omakorda põhjustab hapnikupuudust vees ja lõpuks kogu elustiku hukkumist. Põhja vajunud surnud taime- ja loomajäänused segunevad muu sette, s.o liiva, savi ja mudaga. Nii pakseneb settekiht järve põhjas kiiresti ning taimestik tungib peale ka kalda poolt. Järv kasvab tasapisi kinni ja tekib soo. Järvedes, millest jõed läbi voolavad ja vesi vahetub kiiremini, toimub kinnikasvamise protsess aeglasemalt.

Inimesed kasutavad järvi mitmeti. Järvedest püütakse ja seal kasvatatakse kala. Järvevett kasutavad asulate elanikud joogiks ja tarbeveeks ning seda juhitakse tööstusettevõtetesse. Jõevee ülespaisutamise tulemusena tekkiva tehisjärve vett kasutatakse vee kogumiseks põuaajaks ja elektrienergia tootmiseks. Järve põhja settinud mudast toodetakse väetist ja ravimuda. Järvelubjast saab valmistada isegi koolikriiti. Aina rohkem rajatakse järve kallastele laagriplatse, ratta- ja matkaradu loodusesõpradele.

Järved muudavad Eesti looduse rikkamaks ning on vajalikud nii inimestele kui ka teistele elusorganismidele. Sellepärast peab järvi hoidma ja kaitsma.