Kunagi kauges minevikus rändasid inimesed paremaid elu- ja toiduvõimalusi otsides paigast paika, küttisid ja korjasid seda, mida loodus andis. Kiviaja inimesed jäid aga juba paikseiks. Nad ehitasid endale külad, raiusid metsa ja hakkasid tegelema põllunduse ja loomakasvatusega. Esimesed põllud, kus kasvatati teravilja, rajati tõenäoliselt viljaka pinnasega Lähis-Idas u 8000 aastat tagasi. Eestis on märke esimestest põldudest umbes aastatest 600–500 eKr.
Ilmselt ei rahuldunud kindlustatud asulates elavad inimesed vaid põlluviljadega ja tõid oma asulatesse kasvama ka praegu köögi- ja puuviljadena tuntud taimi ning mitmeid kauneid taimi silmailuks. Kuid meie mõistes aedade rajamise algus on jäänud samuti aegade hämarusse.
Antiikaja seitsme maailmaime hulka kuulusid Semiramise rippaiad, mille Babüloni kuningas Nebukadnetsar II lasi rajada oma koduigatsust tundva kuninganna rõõmuks. Need olid terrassidele rajatud eksootiliste taimedega aed ja park. Kahjuks on neist järel vaid muistsete ajaloolaste kirjeldused.
