Pakistani juurtega Inglise kirjaniku Hanif Kureishi (snd 1954) esikromaan „Äärelinna Buddha“ on tugevate autobiograafiliste mõjutustega. Inglise-India sega­perekonnast pärit nooruk Karim, kelle vaate­punktist lugu on jutustatud, on alguses seitsmeteist­aastane ja elab Lõuna-Londonis. See on suhteliselt tagasi­hoidliku elujärje ja sotsiaalse staatusega inimeste piirkond, kus valitsevad suured rassilised pinged. Üks probleem, millega Karim varakult silmitsi seisab, on vastuolu nii ta enda kui ka tema vanemate unistuste ning reaalsete olude ja võimaluste vahel. Võiks ette kujutada, et Karimi ja tema venda ootab parem elu, hea haridus, prestiižne amet, kuid tegelikult tuleb neil toime tulla igapäevase kiusamise ning rutiinsete ja mitte eriti harmooniliste suhetega pere- ja tutvusringis. Argipäev ei paku Karimile motivatsiooni igatsetud helge tuleviku nimel kõvasti pingutada, pigem otsib ta pääseteid hetke­elamustest (jalgrattasõit, muusika, seks, uimastid).

„Äärelinna Buddha“ tegelaste konfliktid ja suhted peegeldavad ennekõike identideedi­otsinguid mitme­kultuurilises ühis­konnas ning täis­kasvanuks saamise vaeva ja võlu. Karim on tunnistajaks, kuidas laguneb tema hindust isa ja inglise päritolu ema kooselu. Isa, kes huvitub eso­teerilistest õpetustest ja idamaade filosoofiast, jätab abikaasa maha ja kolib koos uue naise ja Karimiga Lõuna-Londonist ära. Seeläbi satub Karim sotsiaalselt ja kultuuriliselt uude keskkonda, puutub kokku järjest uute ootuste ja ette­kujutustega, mis inimestel tema suhtes on ning mis sageli lähtuvad rassilistest eel­arvamustest ja stereo­tüüpsetest ettekujutustest kaugete kultuuride kohta.

20. sajandi lõpu kirevat kirjanduspilti käsitledes arvatakse kultuuride konflikti käsitlevad teosed sageli post­kolonialistliku kirjanduse hulka. Kui aktiivne koloniaal­poliitika lõppes ja endised Aafrika, Aasia ja Lõuna-Ameerika asumaad 20. sajandi teisel poolel iseseisvusid, hakati lääne kultuuris teadvustama teiste kultuuride mõtteviisi ja probleeme. Nn valge mehe hääle kõrval hakkasid kõlama ka endiste margi­naliseeritud rahvaste, etniliste ja sotsiaalsete gruppide omad. Nii sündis post­kolonialistlik kirjandus, mis kõige laiemas plaanis käsitleb endiste koloniaal­maade põliskultuuri ja lääne hoiakute kohtumist, erinevusele rajatud suhtlemist ning põliskultuuris toimuvaid muutusi.

Hanif Kureishi kuulub postkolonialistliku kirjanduse teise lainesse, mille moodustavad autorid, kes on sündinud, kasvanud ja hariduse saanud juba lääne ühiskonnas. Kuid ka kunagiste sisse­rännanute järel­tulijad kannavad endas kultuurilise konflikti alget, mis väljendub näiteks kahtluses, kumba kultuuri nad kuuluvad, ja tundes, et neil puudub kultuuriline kodu. Elukohamaal koheldakse neid võõrastena, (esi)vanemate päritolumaa on võõras neile endile.

Postkoloniaalses kultuuris on oluline koht hübriidsusel ja mimikril, mis iseloomustavad mitme kultuuri koos­eksisteerimise tagajärjel tekkinud identiteeti. Need väljenduvad ala­teadlikus tahtes olla keegi teine, katses imiteerida mingeid võõraid tavasid, riietust, kombeid, kõnet. Päriselt ei õnnestu selline jäljendus kunagi ning püüd oma identiteeti nõnda kujundada tekitab inimeses pideva pinge, sest ta tahab saada selliseks, nagu on tema eeskuju, kuid vajab samas, et tema erinevus ja omapära mingil määral säiliks.

Sümboolse tähendusega on näitlejaks pürgiva Karimi esimene teatriroll, milles ta peab mängima Mowglit, klassikalist inglise impeeriumi­kirjanduse tegelaskuju. Karakteri­loome käigus saab selgeks, kui kahe­mõtteline on imiteerimine. Inglasest lavastaja arvab, et Mowgli tegelaskuju on pärit kultuurist, mis peaks Karimile tuttav olema, mistõttu ta soovib, et Karim räägiks india­pärase aktsendiga. Karimile on kõik see aga võõras: ta ei oska punjabi ega urdu keelt, ta pole kunagi Indias käinud, ta pole isegi piisavalt tumeda nahaga (ta keha võõbatakse enne iga etendust puuni värviga üle, et tegelas­kuju mõjuks ehedamalt). Karim peab imiteerima kultuuri, millest teised eeldavad, et see on tema oma. Tema india­pärasus on võlts, kuigi ta juured ongi Indias. Sama võlts on ka inglasest lavastaja huvi india­pärasuse vastu: tegelik India ja sealset päritolu inimesed ei lähe talle kuigivõrd korda, oma tegevuses juhindub ta oma kujutlustest. Ta hakkab drama­tiseerima Rudyard Kiplingi „Džungli­raamatut“ (1894–1895, eesti keeles hulk eri mahus väljaandeid alates 1900), mis väljendab klassikalist koloniaalset hoiakut. Kipling kujutab põlisrahvast üsna stereotüüpsel moel, rumala ja metsikuna. Loomad ja nende seas kasvanud inimlaps Mowgli on „Džungli­raamatus“ märksa mõistlikumad olevused, kuid korra ja turvalisuse tagavad teose maailmas siiski koloniaal­võimu esindavad valged valitsejad. Kureishi romaanis rõhutab lavastaja loomade ja Mowgli n-ö oma hääle, sõnaõiguse puudumist sellega, et valib lavastuses peamiseks väljendus­vahendiks keha.

Koloniaal­kultuuri pärandi ning post­koloniaalse identiteedi­kriisi mõju inimesele (rahvuse vahetus, tradit­sioonide kadu, marginaalne positsioon ühiskonnas, psühho­loogilised pinged jmt) võib kujutada väga traagiliselt, kuid Kureishi laad on pigem humoorikas. Karim jälgib nii enda kui ka oma vanemate põlvkonna identiteedi­heitlusi ja püüdlusi irooniliselt, sageli noorusliku enese­kesksuse või isegi julmusega, kuid aegamööda areneb ka tema empaatiavõime. Seetõttu ei mõju romaani sotsiaal­kriitiline tasand (äärelinnavaesuse, võõraviha, identiteedi­pingete kujutamine) päris masendavalt, vaid kannab endas võimalust nende probleemidega toime tulla.

Klassikaline postkolonialistlik kirjandus kasutab sageli lääne traditsioonist eristuvaid vorme, näiteks ehitatakse tekst üles muinasjutu või rahvajutu eeskujul. Hanif Kureishi romaan on aga väga selgelt seotud lääne kirjandus­pärandi ja ees­kujudega. „Äärelinna Buddha“ puhul võib kõnelda inglise realismi­klassiku Charles Dickensi mõjudest, mis väljenduvad eelkõige äärelinna atmosfääri kirjeldustes ning alama keskklassi ja töölisklassi elulaadi ja suhete kujutamises. Samavõrra tähtis eeskuju on USA kirjaniku J. D. Salingeri 1951. aastal ilmunud romaan „Kuristik rukkis“, omaaegne noorte­kultuuri kultusteos. Kureishi romaani tegevusaeg on hilisem (1970. aastad) ning tegevus­paik teine (Londoni igas mõttes multi­kultuursed linnaosad), kuid selles võib ära tunda Salingeri romaani teemasid ja kompositsiooni, samuti beat-kirjanduse klassikalise motiivi – identiteedi­otsingut ja kogemuse avardumist tähistava teel­oleku kujundi.

Kureishi kangelane läbib loo jooksul tee­konna, mis kulgeb korraga nii reaalses ruumis kui ka sise­maailmas. Romaani teises osas kolib Karim Lõuna-Londoni äärelinna rõhuvast atmosfäärist Thamesi teisele kaldale „päris Londonisse“, kuid see lahkumine ei ole ühe­mõtteline ja lõplik, sest osa tema perekonnast ja sugulastest, kellega ta endiselt läbi käib, jääb vanasse elukohta maha ning Karim pendeldab pidevalt Lõuna- ja Põhja-Londoni vahel. Äärelinna ja keskuse vahel jagunenud elu peegeldab Karimi identiteedi­otsinguid ja tunde­elulisi heitlusi, kuid ka asumaa ja koloonia, alluva ja valitseja suhet; toob esile klassi­kuuluvuse ja klassi­erinevuste problemaatika.

Edasi-tagasi­rännaku motiiv kordub romaani lõpuosas geograafiliselt laiemas mõõtmes: Karim sõidab koos teatri­trupiga New Yorki ning jääb mõneks ajaks sinna elama, kuid otsustab lõpuks Londonisse naasta.

Globaalse ruumi ja linna kõrval on romaanis oluline ka kitsama eluruumi – maja ja korteri – motiiv. Karim vahetab loo käigus mitu korda kodu, mis ühest küljest väljendab samuti tema olukorra pidetust. Teisest küljest loob tegelaste suhete pidev muutumine ja kolimine vajaduse ja võimaluse majade ja korterite remondiks. Romaanis aina esile kerkivat remonti ja renoveerimist võib metafoorselt mõista uude kultuurilisse ruumi sisenemise ja selle kodustamisena. Ruumi­kujunduse ja stiili käsitelu teoses peegeldab Karimi sisemist ebakindlust, post­koloniaalset kultuurilist kodutust, kuid ka pidevat püüdu kodu leidmise või rajamise poole, inimlikku vajadust kuhugi kuuluda.

Minajutustusena esitatud lugu jälgib Karimi elu nelja aasta vältel Karimi vaate­punktist. Jutustus keskendub seega ühe inimese elu ja kogemuste subjektiivsele kujutamisele. Kõik arvamused ja hinnangud lähtuvad peategelase mõtte­maailmast, mis teose vältel mitme­suguste konfliktide ja suhete tagajärjel muutub ja areneb, nii et paljud enese­leidmise raskel teel ettetulnud probleemid lahenevad, üks eluetapp jõuab lõpule ja Karimi maailmapilt korrastub mõneti. „Äärelinna Buddhat“ võib niisiis pidada post­modernistlikuks kujunemis­romaaniks. See kujutab jõudmist nooruki­east täiskasvanu staatusesse, isiksuse küpsemist postmodernse ja post­koloniaalse ajastu oludes.

Suure osa Karimi arengust moodustab tunde­kasvatuslik teekond, kõikidest klassikalistest romaanidest tuttav armastuse ja kaaslase otsimise lugu. See kulgeb teoses kujutatud oludes aga teistmoodi kui varasemate ajastute romaanikunstis. 1960. aastatel toimunud seksuaal­revolutsiooni mõjud hakkasid järgmisel kümnendil (romaani tegevusajal) vilja kandma. „Äärelinna Buddhas“ kujutatud seksuaal­suhted on seega ühest küljest spontaansed ja eba­konventsionaalsed (nt homo­seksuaalsed kogemused, orgiad). Teisest küljest on need suhted aga ka triviaalsed ja sageli tähendusetud. Teoses ei sõlmu ühtegi traditsioonilist romantilist ja õrna armulugu, seksuaalsusega eksperi­menteeritakse ja tunnetega manipuleeritakse. Äärelinna kohtingud ja juhu­kiindumused ei tee kedagi õnnelikuks, kuid veelgi jõhkramaks osutuvad suhted Londoni kodanlas- ja kunsti­ringkondades.

Seksuaalsusega on romaanis seotud ka peategelaste ühiskondlik areng. Teose esimeses osas pööratakse palju tähelepanu Karimi ja tema isa lapsepõlvesõbra tütre Jamila suhetele. Jamila tegelaskuju kaudu saab seksuaalsusest eelkõige poliitilise maailmavaate ja naise muutuva ühiskondliku positsiooni väljendus. Jamila, sisse­rännanud India perekonna järel­tulija, ei sobitu traditsioonilise perekeskse ja naist alluvus­suhtesse suruva suhte­mudeliga. Ta loeb feminismi klassikuid (Kate Millett, Germaine Greer jt) ja marksistlikku filosoofiat ning teeb oma kehasse puutuvad otsused (nt seksuaal­vahekorda astumine või partneri valik, vastuseis pere korraldatud abielule) ühis­kondlikest normidest sõltumata.

Romaani teises osas tähistab Karimi suhe Eleanoriga, kes kuulub temaga samasse teatritruppi, kuid pärineb Londoni kõrgkihist, pigem peategelase tõusu ühiskondlikus hierarhias kui suurt romantilist vallutust. Suhe Eleanoriga annab Karimile võimaluse sulanduda ühiskondlikku süsteemi, kuid see suhe ise on süsteemi survel sündinud. Ilmneb, et Eleanor pole Karimiga mitte ehedast kiindumusest või ihast, vaid peamiselt teatri­trupi lavastaja mahitusel, enda ja lavastaja ambitsioonide ja võimumängude nimel. Samuti pole see suhe vaba koloniaalajastu pärandist. Ehkki koloniaal­korra ühiskondlikud ja rassilised hierarhiad ametlikult enam ei kehti, ei suhtuta asumaalt pärit sega­päritolu mehe ja valge naise suhtesse sugugi neutraalselt. Ka sellises suhtes inimesed ise tajuvad oma valiku ja olukorra erandlikkust, kultuurilisest ja rassilisest taustast ei vabaneta ka kõige intiimsemas sfääris. Küsimusele, kas ja kuidas on võimalik isiklike alanduste ja kollektiivse pärandi painest elus vabaneda, romaanis vastust ei leita, kuid teos lõpeb siiski lootusega, et edasisel teekonnal jõutakse sellele lähemale.

Tähtis koht on romaanis ka 1970. aastate popkultuuril. 1970. aastate pop­kultuurilise plahvatuse mõjud väljenduvad romaanis viidetena toonasele muusikale, moele, elustiilile. Esimese osa üsna oluline taustafiguur on samuti Lõuna-Londoni äärelinnast pärit David Bowie, kelle mänguline lavaimago ja elustiil, mis muutis inimeste arusaama seksuaalsusest, oli oluline osa tema loomingulisest programmist. Raamatu teises pooles vahetab bowieliku sädeleva ja moeteadliku stiili välja punkkultuuri taotluslik süngus ja agressiivsus, millega püütakse edastada ühiskondlikku sõnumit.

Maailmavaadet mõjutava ja kujundava popkultuuri näiteid on romaanis teisigi: lääne kultuuri sisse toodud ida õpetuste rahvalikud tõlgendused ehk new-age-filosoofia, järsk huvitõus ruumide sisekujunduse vastu, erootiline ja krimikirjandus jmt.

Romaani noored tegelased muretsevad pidevalt ka oma elustiili ja seda peegeldava välimuse pärast. Riietus, meik, autod on nende jaoks muutumas identiteedi märkideks. Peategelase elusündmuste taustal võib jälgida, kuidas kujunes 20. sajandi lõpule ja nüüdiskultuurile omane popiidolite ja laiemalt kuulsuste kultus, mis on üks kultuurilise pidetuse ja kodutuse ajastul esile kerkinud imiteerimisvajaduse väljendusi.