Monferrato markiis kustutab prantsuse kuninga pöörase armastusiha kanadest valmistatud lõunasöögiga ja mõne teravmeelse sõnaga
Giovanni BoccaccioDekameron
SISUKORD
Algab Dekameroni nimeline (Principe Galeotto lisanimega) raamat, mis sisaldab seitsme daami ja kolme noormehe poolt kümne päeva jooksul jutustatud sada novelli
Eessõna
ESIMENE PÄEV
Algab Dekameroni esimene päev, milles autor seletab, mispuhul hiljemesinevad isikud kokku tulevad vestlema ja siis Pampinea juhtimisel jutustavad, mis kellelegi meeldib
Esimene novell. Ser Ciappelletto petab valeliku pihtimusega jumalakartlikku munka ja sureb. See eluajal nurjatu olnud mees tunnistatakse pärast surma pühakuks ja nimetatakse San Ciappellettoks
Teine novell. Juut Abraam läheb Giannotto di Civigni õhutusel Rooma. Nähes seal vaimulike kõlvatust, tuleb ta tagasi Pariisi ja muutub kristlaseks
Kolmas novell. Oma jutustusega kolmest sõrmusest pääseb juut Melchisedech suurest ohust, mida Saladino talle valmistas
Neljas novell. Munk, kes rasket karistust väärivasse pattu on langenud, pääseb karistusest seeläbi, et oma abtile sedasama süütegu sündsalt ette heidab
Viies novell. Monferrato markiis kustutab prantsuse kuninga pöörase armastusiha kanadest valmistatud lõunasöögiga ja mõne teravmeelse sõnaga
Kuues novell. Üks mees paljastab leidliku sõnaga munkade salakavalat silmakirjalikkust
Seitsmes novell. Oma jutustusega Primassost ja Cluny abtist paljastab Bergamino vaimukalt Cane della Scala ootamatut kitsidust
Kaheksas novell. Guglielmo Borsiere paljastab mõne tabava sõnaga härra Ermino de’Grimaldi kitsidust
Üheksas novell. Meelekindlusetu Küprose kuningas muutub gaskoonlanna pilke mõjul julgeks
Kümnes novell. Maestro Alberto Bolognast häbistab ise peenelt üht naist, kes talle tema armastuse pärast häbi tahtis teha
Tõlkinud Johannes Semper
1. Iseloomusta „Dekameroni“ novellide faabulaid.
2. Arutle, kas neist piisaks romaani faabulaks. Põhjenda.
Novelli ülistus
Debora ütleb, et novell on tegelikult pikk luuletus, ja ma usun, et tal on õigus.
Tihe ja kompaktne peab ta olema igal juhul, ja sellisena nõuab ka lugejalt kindlasti enam kui peaaegu alati kohati lohisev romaan, mis on liiga tihti vaid paksult ärapolsterdatud novell. Sisu, see iva, antakse edasi kümne lehekülje asemel kahesajal, aga iva sellest tavaliselt ei laiene, ei omanda uusi mõõtmeid. Kirjeldused on lihtsalt pikad ja enamuses ka igavad. Liblikad lendavad väga kaua niitude kohal, postitõllad sõidavad mööda poriseid teid. Tegelikult ma armastan seda kõike, ka liblikate pikka lendu, aga nüüd tahan ma ülistada novelli.
Esimene, mis mulle meelde tuleb, on Maupassanti lühike novell „Pierrot“. Eestis on hiljuti välja antud mitu selle kirjaniku romaani, aga minu jaoks ei tõuse ükski neist pikematest töödest ta novellide tasemele, ning ükski novell pole mind ehk nii mõjutanud, võiks isegi öelda vapustanud, kui see lühike „Pierrot“. Maupassanti novellikogu „Valitud jutud“ ilmus 1925. aastal ning kogumiku tõlkekeel on vananenud, isegi naeruväärne, ning ometi ei sega ega vähenda see kõne all oleva jutu tugevat mõju. Lugu iseenesest on väga lihtne: proua Lefèvre’i, vanamoelise kübaraga jõuka maanaise aiast on varastatud tosin sibulat ning Rose, ta teenija, jookseb ahastades ja pisarates sellest teatama. Lugu on ennekuulmatu, teade vargusest levib kogu külas, tekitades jahmatust.
Kuidas edasi elada, kui keegi on tulnud ja hüpanud su peenardel!
Naabri nõuandel otsustatakse võtta koer, mitte suur, kes vaeseks sööks, vaid õige väike, kes kurjalt hauguks, aga vaid mõnest toidujäänusest elaks. Proua Lefèvre on nõus küll toitma koerakrantsi, aga mitte ostma. Ühel päeval toob pagar neile kahele naisele väikese kollase koera, kes on inetu – krokodilli kehaga, rebase peaga, sabaga, mis on nagu kübaratutt –, aga kes mitte midagi ei maksa. Tasuta kaup. See on Pierrot, kes pannakse elama vanasse seebikasti ja kellel on, nagu kohe selgub, ahastama panevalt hea isu. Proua Lefèvre loodab, et kui ta on majaga harjunud ja vabana ringi nuusib, leiab koer ehk ise kusagilt maast süüa. Kuid Pierrot ei muutu vabana vähem näljaseks, ning ta haugub ainult siis, kui tahab süüa, ja siis haugub vihaga. Kui keegi aiakesse tuleb, lipitseb ta kõigi ees ega haugu üldse. Kuid proua harjub koeraga, ta hakkab teda isegi armastama, ning andma talle leivasuutäisi, mida on oma kastmes leotanud. Siis selgub, et tuleb maksta koeramaksu – kaheksa franki – koera eest, kes üldse õigel ajal ei haugu. Kohe otsustatakse Pierrot’st lahti saada, kuid keegi ei taha teda ja koer viiakse „maad maitsma“, mis tähendab seda, et keset tasandikku on merglikaevandus, suure kahekümnemeetrine auk maa sees, kuhu visatakse kõik ümbruskonna ülearused koerad. Sellest august möödudes on kuulda vihast haukumist, urisemist, nõrkevat hala, sealt tuleb mädaliha lehka. Selles augus on draama, sest kogu aeg visatakse sinna uusi hukatavaid.
Kuna ka koera aukuviskamine maksaks viis sou’d, siis lähevad naised ise koera viima. Pierrot’le antakse viimane hea kõhutäis, koer on põlle sees rahul, ning ka auk on tühi, kui koer sinna visatakse. Kuid siis kostab sealt Pierrot’ karjatav kiunumine, meeletu haukumine, ning naised põgenevad. Proua Lefèvre näeb öösel kohutavaid unenägusid ja kohe hommikul jookseb ta kaevanduse juurde tagasi. Koer on haukunud kogu öö, naine meelitab teda ülevalt tuhande hellitusnimega, lubab ta teha õnnelikuks kuni surmani, kuid siis selgub, et koera ülestoomine maksab juba neli franki. Ka mõistlik loomaarmastaja Rose arvab, et see on hullumeelsus, ja naised otsustavad koera augus toitma hakata. Nad loobivad talle tükkhaaval leiba ja räägivad temaga, koer haugub, niipea kui suutäis otsas. Nad käivad seal päevade kaupa, ja siis ühel hommikul, suutäit visates, kuulevad nad alt ka teise, suure koera haukumist. Ka Pierrot haugub ja kisendab, kui allavisatud tükid tema eest ära süüakse. Naised hüüavad auku – see on sulle – ja suur koer pureb väiksemat, kes kõigest ilma jääb. Proua Lefèvre otsustab, et ta ei saa toita kõiki aukuvisatavaid koeri, ning läheb koju tagasi, võttes kaasa ülejäänud leiva. Rose pühib silmi.
Ja ongi kõik, mitte midagi muud ei olegi – aga ka nüüd, seda lühikest novelli uuesti ümber jutustades tunnen ma samasugust vapustust nagu esimesel korral. Selles on inimeste kogu armetus, ja ikkagi ka inimlik võime kiinduda, siiski kaasa tunda.
Mingil jubedal viisil meenutab halastus maailma mastaabis mulle Pierrot’ surmaaugus söötmist, seda palukeste viskamist. Inimlikkusel on oma hind, ja nii tihti on see hind meie jaoks liiga kõrge.
Me nutame augu serval ja loobime palukesi. Ja on olnud aegu, kus ma olen iseennast samastanud Pierrot’ga, näinud kaugel üleval tükikest taevast ja auguserva, kuhu ma kunagi ei jaksa hüpata.
Võitlus palukeste pärast selles merglikaevanduse augus kestab.
3. Kuidas ja milleks kasutab Eeva Park oma tekstis teise kirjaniku teost?
4. Millise lugemiselamuse saad tema vahendusel Maupassanti novellist?
5. Milliseid muljeid ja mõtteid tekitab Pargi „Novelli ülistus“?
6. Kas sulle on mõni loetud lugu avaldanud sügavat muljet, nii et tahad seda teistelegi ümber jutustada? Mis lugu see on?
7. Millist rõõmu võib pakkuda lugude ümberjutustamine jutustajale?
8. Mille poolest on huvitav lisaks raamatu lugemisele või filmi vaatamisele kuulata kedagi seda lugu ümber jutustamas?
Novell ja jutustus
Nüüdisaegse jutustava kirjanduse peamised lühižanrid on novell ja jutustus. Neid saab mõnes mõttes iseloomustada ja liigitada nagu romaanegi: keskse teema või kujutamislaadi järgi. Näiteks Boccaccio „Dekameronis“ leidub armastus- ja seiklusnovelle, kuid palju ka lihtsalt olustikulisi lugusid, mida on jutustatud küllaltki realistlikult, usutavalt ja elulähedaselt ning enamasti humoorikalt. Maupassanti novell, mida oma tekstis meenutab Eeva Park, on samuti realistlikku laadi, kuid tõsine ja psühholoogiliselt pinev.
Novell ja jutustus erinevad romaanist mahu ning seetõttu ka ainese käsitluse poolest. Nad on lühemad, seepärast on sündmustik napim ja tegelasi vähem. Olustikku ja tegelaste arengut ei saa kirjeldada ega sündmuste tausta avada nii põhjalikult kui romaanis.
Iseäranis napp ja intensiivne žanr on novell. Nn suletud novell on üles ehitatud nõnda, et pinge järjest kasvab ning lõpuks saabub üllatav lahendus ehk puänt. Selline novell on üsna lühike (tavaliselt paar kuni paarkümmend lehekülge) ning keskendub ühele sündmusele või tegevusliinile. Sündmuste ja tegelaste juures kujutatakse ainult neid asjaolusid ja detaile, mis on vajalikud pinge arendamiseks ja puändi esiletoomiseks.
9. Seleta, miks sobib Benvenuto Rambaldi „Kunstnikunali“ suletud novelli näiteks. Milles seisneb seal puänt?
10. Võrdle sellele näitele toetudes suletud novelli anekdoodiga.
Avatud novelli puhul puudub lool selline selge lõpplahendus, mille puänt toob. Ka avatud novell on lühike, keskendatud, pingsa ja läbimõeldud ülesehitusega, kuid ei anna vastuseid, mis on lõpetatud ja lahendatud loo tunnuseks: mis tegelastest edasi saab, kas ja kuidas sündmused jätkuvad, mida juhtunust järeldada.
11. Kas Maupassanti „Pierrot“ on Eeva Pargi ümberjutustuse põhjal suletud või avatud novell? Põhjenda.
12. Kas Eeva Pargi „Novelli ülistust“ võiks pidada suletud või avatud lõpuga tekstiks? Miks?
Jutustusel on kõige vähem selgeid žanritunnuseid. Mahult, haardeulatuselt ja üldistusjõult on jutustus romaanist tagasihoidlikum, kuid pole nii pingestatud ülesehitusega kui novell. Erinevalt novellist võib jutustuses olla mitu tegevusliini ja tähelepanukeset.
Piirid jutustavate žanrite vahel ei ole ranged ja ühemõttelised. Paljudel juhtudel saab küll otsustada mingite ilmsete tunnuste põhjal, kui näiteks autor on žanri ise määratlenud või teos on väga paks (järelikult romaan) või väga lühike ja üllatava lõpuga (järelikult novell). Ent kui kõige ilmsemad tunnused puuduvad, tuleb otsustada sisulise tõlgenduse põhjal (kas näiteks teos tundub küllalt keerukas ja üldistusjõuline, et pidada seda lühiromaaniks, või on tegu pikema jutustusega). Nii võivad eri lugejate žanrimääratlused mõnel juhul ka erineda.
13. Kuidas on Eeva Park võrrelnud novelli ja romaani? Mis eelised on tema arvates novellil?
14. Arutle, missugune peab olema romaan, milles „iva“ omandab suurema mahu tõttu ka uue sisulise mõõtme.
15. Kuidas mõista mõtet, et novell on tegelikult pikk luuletus?
