Imetajad metsas

Põder on meie metsade kõige suurem loom. Ta on enam-vähem üht kasvu suure hobusega. Põdralehm toob aprilli lõpul või mai algul ilmale ühe või kaks vasikat. Suvi on poegade kasvatamiseks hea aeg, sest siis on põdral kerge toitu leida. Põder sööb rohtu ning puude oksi, lehti ja koort. Männi- ja kuusekoort ning männivõrseid süües kahjustab ta sageli noori puid. Põder talub hästi külmi ja lumerohkeid talvesid. Tema peamine vaenlane on hunt, aga ka näljane karu võib pärast talveunest ärkamist põdra maha murda.

Peale põdra võib meil viimasel ajal üha sagedamini kohata lõuna poolt pärit punahirve. Tal on paksus lumes põdrast raskem toitu kätte saada.

Põdraga võrreldes on metskits väike ja graatsiline sõraline. Ta ei armasta suuri ega süngeid metsi. Lihtsamini leiab ta toitu põldude ja heinamaade vahel paiknevates metsatukkades ja võsastikes. Ka kiskjaid on sellisel maastikul vähem. Metskits sööb metsas peamiselt rohttaimi ning puude ja põõsaste oksi ja koort. Lisaks käib ta ka põllul orast ja niidul rohttaimi söömas.

Talvel viivad jahimehed metskitsedele sageli lisasööta: heina ja vihtu. Hea meelega lakuvad metskitsed ka neile pandud soola. Talvel kogunevad metskitsed karja, mis kevadel laguneb. Karmil talvel hukkub palju metskitsi. Neid murravad hundid ja ilvesed, vahel ka hulkuvad koerad. Tallesid ohustavad rebane ja kaljukotkas.

Pruunkaru ei ole Eesti mandriosa suuremates metsades sugugi haruldane loom. Näha õnnestub teda siiski haruharva. Nagu teistel kiskjatel, nii on karulgi hea haistmine ja kuulmine ning ta eelistab inimese teele mitte sattuda. Karu on küll meie metsade suurim ja tugevaim kiskja, kuid loomi murrab ta harva. Põhiosa karu toidust moodustavad taimed, ent üldiselt on ta kõigesööja. Meeleldi söövad karud ka putukaid (eriti sipelgaid) ja nende vastseid ning veidi roiskunud surnud loomi. Võimaluse korral rüüstavad karud mesilaid, süües nii mett kui mesilaste vastseid. Teised loomad karu enamasti ei ohusta, ta ainuke vaenlane on inimene.

Talvel ei leia karud piisavalt toitu. Lumise ja külma aja veedavad nad tuulest murtud puude oksarägas või muus varjulises kohas taliuinakus. Ka karu pojad sünnivad talvise magamise ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks-kaks poega, harva ka kolm või neli. Pojad on algul väga väetid: täiskasvanud karu võib kaaluda üle 300 kilo, karupojad on aga sündides alla poole kilo. Silmad avanevad neil alles kuuvanuselt. Kui keegi peaks sattuma poegadega emakaru pesale ning ta uinakust üles ehmatama, ei tule karuema tavaliselt enam poegade juurde tagasi ning hüljatud pojad hukkuvad. Ema hoolitsust vajavad karupojad kolmanda eluaastani, seejärel ajab karuema nad iseseisvat elu elama.