Kirjeldav tekst

Nüüd aga tutvume täpsemalt härra Varhajotoga ja alustame sellest, et kirjeldame teda veidi. Härra Varhajoto oli väga väikest kasvu mees. Tal oli pikk musta värvi habe, mis ulatus juba põlvedeni, aga siiski ei olnud ta teinud katsetki seda ära ajada. Mees ei hooldanud oma habet, vaid laskis sel kasvada, nagu juhtus. Vuntsid olid tal muidugi ka, ja needki olid longus oma liigse pikkuse tõttu. Päris põlvedeni need veel ei ulatanud, aga nad olid seal ligidal küll. Juukseid härra Varhajotol ei olnud – ta oli nimelt kiilakas –, aga kui oleks olnud, siis küllap oleks ta ka need maani kasvatanud ega oleks neid patsi kummiga patsi sidunud, vaid oleks neil lasknud niisama vabalt lehvida. Härra Varhajoto paistis välja vana mehe moodi, aga tegelikult ta polnudki nii väga vana. Kui vana ta täpselt oli, seda ei teadnud keegi. Mõni pakkus talle vanuseks kolmkümmend, mõni nelikümmend, mõni viiskümmend ja oli isegi neid, kes arvasid, et see mees pidi küll saja-aastane olema. Härra Varhajoto oli suur kiitleja ja hoopleja, ja kui tema käest keegi juhtus küsima, kui vana ta on, vastas ta: „Mina olen juba elanud oma miljon aastat. Ja selle miljoni aastaga olen mina näinud oi-oi-oi kui palju! Te ei kujuta ettegi, kus ma kõik käinud olen ja mida ma näinud olen.”

Ükskõik, kuidas selle asjaga nüüd ka poleks, on tõsi see, et härra Varhajoto nägi välja niisama lõbus, ergas, aktiivne kui üks nelja-viieaastane poisike.

Arno pani krihvli kõrvale ja vaatas oma seltsilisele esimest korda otsa. Sellel oli rõugearmiline nägu ja nina paremale poole natuke viltu. Valkjaskollased juuksed olid hästi sassis. Seltsimees ei andnud aga palju aega ennast vaadelda. Ta läks kord-korralt rahutumaks, pöördus igasse külge nagu oherdi ja näitas, nagu oleks koolitöö temale hoopis kõrvaline asi, nagu ei oleks temal selleks praegu sugugi aega.

Seal oli tugev, paksu näoga poiss, tammus aeglaselt ühelt jalalt teisele ja sõi. Ühes käes oli tal tükk leiba, teises – rasvane lihakamakas. Keegi läks temast mööda ja astus talle jalale. Sööja ei pannud seda suuremat tähelegi, ümises aga korra: „Õige pimesikk!” ja sõi edasi.

Üks teine jälle, punaste juuste ja naljakate nööpsaabastega, nähti oma uutmoodi sulepeaga üldist tähelepanu enesele tõmbavat. Ta käis uhkete sammudega ees, tema järel suur kari teisi, kes kõik nurusid: „Näita’nd, Kiir, näita!” Aga Kiir oli uhke poiss, ja ainult mõni üksik sai selle au osaliseks, et talle sulepead näidati.