JAAGUPI SUUSAMARATON

Sel pühapäeval toimus Kõrvemaal suusamatk.

„Ilm on nagu tellitud,” ütles isa hommikul õuest tulles. „Pilvitu taevas ja mõni kraad külma.”

Niisiis sõitis kogu pere Kõrvemaale. Kui nad kohale jõudsid, käis stardipaigas juba kõva sagin. Isa, Kaspar, Teele ja Jaagup sättisid end suusarajale. Ema otsustas jääda koos Arturi ja taksikoer Timmiga kelgumäele.

Suusamatkal ei võetud aega ega sõidetud võidu peale. Sellegipoolest püüdis Jaagup alguses Kaspari ja Teelega sammu pidada. Juba esimene järsk tõus võttis tal hinge parasjagu kinni. Isa ootas Jaagupit üleval nõlval.

„Suusata rahulikult, ära hakka kohe rabelema. Muidu on jõud varsti otsas.”

Isa oli pannud ennast soojemalt riidesse ja võtnud kaasa fotoaparaadi. Ta sõitis aeglaselt, et olla Jaagupile raskel rajal toeks ja seltsiks.

Esimese poole matkast pidas Jaagup vapralt vastu, ehkki jalad läksid juba päris raskeks. Kuuendal kilomeetril oli lõpuks joogipunkt. Jaagup jõi janukustutuseks topsi sooja teed ja võttis veel teise. Suuremad tõusud seisid alles ees, teadis isa eelmistest kordadest. Jaagupi arvates oleks võinud matk juba siin lõppeda.

Viimased kilomeetrid venisid kohutavalt pikaks. Jaagup tundis, et suudab vaevu veel liikuda. Iga järgmise käänu tagant lootis ta näha päästvat finišijoont, kuid mets paistis lõputu.

Viimaks ometi hakkas puuvõrade vahelt paistma päike. Jaagup oli jõudnud suusastaadioni servale. Nagu läbi udu nägi ta ema koos Arturi ja Timmiga enda poole jooksmas. Kaspar ja Teele suusatasid tema kõrvale ning püüdsid venda ergutada. Nemad olid oma matka juba tüki aja eest lõpetanud.

„Tubli! Tubli! Juurde! Juurde!” hüüdis Kaspar.

„Kohe on lõpp,” õhutas Teele.

Aga Jaagupi jalad olid tinarasked* ja kätest kadus jõud. Siis tuli finiš*. Isa ootas teda, aitas suusad jalast ja pani sooja jope õlgadele.

Tükk-tükk aega pidi Jaagup ennast koguma. Tasapisi hakkas jõud siiski tagasi tulema. Korraga tundis ta suurt nälga.

„Nüüd lähemegi sööma,” teatas ema. „Kõigil on kõhud tühjad.”

Suure supikatla ees oli väikene järjekord. Isa tõmbas ninaga õhku.

„Kõige parem hernesupp on alati suusamatka finišis.”

Jaagup sai aurava supikausi kahe suure leivakääruga*. Kui ta sellest esimesed lusikatäied maitses, oli ta isaga täiesti päri*. Maailma parimat hernesuppi sai tõesti suusamatka finišis. Jaagup sõi kausi kiiresti tühjaks ja palus veel lisa. Suusamatkadel ei käida ju iga päev.