Onu Heinol reede õhtuks oli teatripilet,
kõndis mööda tänavaid ja lasi rõõmsalt vilet.
Uitas* vaikselt linnas ringi, käis veel veidi siin ja seal.
Lõpuks jõudis kohale, kuid teater oli ammu peal.
Nüüd ei olnud vaesel mehel enam sekunditki mahti.
Tormas ruttu trepist üles, tõmbas saaliukse lahti.
Vaevalt oli onu Heino võtnud toolil istet,
järsku ühes pehmes kohas tundis valupistet.
Keegi vemmal* oli pistnud knopka* Heino toolile.
Küllap tegi halba nalja, pani teda proovile.
Onu Heino kargas püsti, karjus: „Appi! Appi!”
Aga laval parajasti kanti rasket kappi.
„Rahu! Rahu!” hüüdis publik. „See on ainult teater!”
Onu Heino vihastas: „No kelleks te mind peate!”
Tormas kähku lavale, lips viltu, juuksed sassis.
Suure kapi ühest nurgast teise nurka tassis.
Andis väikse etenduse, tegi trilli-tralli.
Etteaste* lõpetuseks viskas kukerpalli.
Rahvas hüüdis: „Braavo! Braavo!” Oli vast aplaus*!
Kohe algas vaheaeg ja tehti väike paus.
* uitas – jalutas niisama
* vemmal – vigurivänt, ulakas naljamees
* knopka – naelasarnast kinnitusvahendit
* etteaste – esinemise
* aplaus – plaksutamine
