Krõllile meeldib
õue peal karata,
ronida, veereda
rohus kui kera.
Vaitolek aga,
mis sinna parata,
talle ei meeldi
mitte üks tera.
Paremat asja olla ei saa
kui hommikul tõusta
ja hõigata AAAA!
AAAA! See on laul
ja on haigutamine,
kuid mitte tühi
suumaigutamine.
Tore ja ümarik
hääl on ka OOOO.
Krõlli suust veerema
pääseb siis too,
kui ta näeb moosi,
kui suhkrut jäi toosi.
OOOO! ütleb Krõll
ja noolib sealt noosi.
Tõhus ja tahe hääl
on veel UUU!
Krõll paneb hästi
torusse suu
ja hüüab – UUU!
Ja ei kostagi muu
kui sõpru otsiv
ja kumisev UUUU!
Kord hambaarst vaatas
Krõlli ja lapsi.
Mõnel logises hammas...
See sai tõmmatud – napsti!
Ka Krõlli hambaid
arst veidi uuris
ja üht veidi puuris,
oi, üht veidi puuris!
Siis Krõlli suust
tuli vali ja kile
ja hädine hääl
hääl kui halin ja vile:
IIIII!
Kuid arst ütles nii:
„Hüüa parem IHII!
Sest auku,
mis hambasse teinud on komm,
kohe pannakse plomm!”
Kord Krõll istus õues
redelipulgal
ja hääli, ja hääli
suuremal hulgal
seal üleval Krõllile
meelde tuli.
Ja valjul häälel
see väike suli
neid üksteise järel
hõikas sealt vooris.
Aga lapsed õue peal
vastasid kooris:
EEEE! EHEE!
Nalja ja naeru
hääl oli see.
ÄÄÄÄ! ÄHÄÄÄ!
See oli haleda meele
ja nutu hääl.
ÄÄÄÄ, ÄHÄÄ
kostab täiel väel,
kui valus on sabal
või jalal või käel.
ÜÜÜ! ÜHÜÜÜ!
See on vile hääl.
Ei ole see kurb
ega kile hääl.
ÕÕÕÕ! ÕHÕÕÕ!
See on hirmu hääl,
kui koll
istub koorekirnu pääl
ja kardab lapsi
ja ümber on öö.
Pai laps,
ära kolli ilmaski löö!
Aga ÖÖ, aga ÖÖ –
see ei olegi hääl.
See on pimedus
maa ja mere pääl.
Ema hõikaski juba:
Nüüd jätke see töö!
Tulge kärmesti tuppa,
sest kohe on ÖÖ.
