IGASUGUSED HÄÄLED

Ellen Niit

Krõllile meeldib
​õue peal karata,
​ronida, veereda
​rohus kui kera.
​Vaitolek aga,
​mis sinna parata,
​talle ei meeldi
​mitte üks tera.

Paremat asja olla ei saa
​kui hommikul tõusta
​ja hõigata AAAA!
​AAAA! See on laul
​ja on haigutamine,
​kuid mitte tühi
​suumaigutamine.

Tore ja ümarik
​hääl on ka OOOO.
​Krõlli suust veerema
​pääseb siis too,
​kui ta näeb moosi,
​kui suhkrut jäi toosi.
​OOOO! ütleb Krõll
​ja noolib sealt noosi.

Tõhus ja tahe hääl
​on veel UUU!
​Krõll paneb hästi
​torusse suu
​ja hüüab – UUU!
​Ja ei kostagi muu
​kui sõpru otsiv
​ja kumisev UUUU!

Kord hambaarst vaatas
​Krõlli ja lapsi.
​Mõnel logises hammas...
​See sai tõmmatud – napsti!
​Ka Krõlli hambaid
​arst veidi uuris
​ja üht veidi puuris,
​oi, üht veidi puuris!
​Siis Krõlli suust
​tuli vali ja kile
​ja hädine hääl
​ hääl kui halin ja vile:
​IIIII!

Kuid arst ütles nii:
​„Hüüa parem IHII!
​Sest auku,
​mis hambasse teinud on komm,
​kohe pannakse plomm!”

Kord Krõll istus õues
​redelipulgal
​ja hääli, ja hääli
​suuremal hulgal
​seal üleval Krõllile
​meelde tuli.
​Ja valjul häälel
​see väike suli
​neid üksteise järel
​hõikas sealt vooris.
​Aga lapsed õue peal
​vastasid kooris:
​EEEE! EHEE!
​Nalja ja naeru
​hääl oli see.

ÄÄÄÄ! ÄHÄÄÄ!
​See oli haleda meele
​ja nutu hääl.
​ÄÄÄÄ, ÄHÄÄ
​kostab täiel väel,
​kui valus on sabal
​või jalal või käel.

ÜÜÜ! ÜHÜÜÜ!
​See on vile hääl.
​Ei ole see kurb
​ega kile hääl.

ÕÕÕÕ! ÕHÕÕÕ!
​See on hirmu hääl,
​kui koll
​istub koorekirnu pääl
​ja kardab lapsi
​ja ümber on öö.
​Pai laps,
​ära kolli ilmaski löö!
​Aga ÖÖ, aga ÖÖ –
​see ei olegi hääl.
​See on pimedus
​maa ja mere pääl.
​Ema hõikaski juba:
​Nüüd jätke see töö!
​Tulge kärmesti tuppa,
​sest kohe on ÖÖ.