„Nonoh, mis lahti on?” küsis Puhh.
„Sa näed nii kurb välja, Iiah.”
„Kurb? Miks peaksin ma kurb olema? Täna on ju minu sünnipäev. Kõige õnnelikum päev aastas.”
„Sinu sünnipäev?” tegi Puhh suured silmad.
„Aga muidugi. Sa ainult vaata kõiki neid kingitusi, mis ma olen saanud. Vaata seda sünnipäevakooki – neid küünlaid ja suhkruvaapa!”
Ja Puhh vaatas – algul paremale, siis vasakulegi.
„Kingitused?” imestas ta. „Sünnipäevakook? Kuskohas?”
„Kas sa siis ei näe neid?”
„Ei,” vastas Puhh.
„Mina ka mitte,” lausus Iiah. „Tegin ainult nalja.”
- Kuula, kuidas lugu edasi läheb ja loe kaasa.
Puhh kratsis kõrvatagust, kogu sellest loost veidi segaduses.
„Aga on sul ikka tõesti täna sünnipäev?” küsis ta veel kord.
„Mul on sünnipäev.”
„Oo! Noh, palju õnne siis sünnipäevaks, Iiah.”
„Ja sulle samuti, Puhh.”
„Aga see ei ole ju minu sünnipäev.”
„Ei, see on minu oma.”
„Aga sa ütlesid: sulle samuti, Puhh...”
„Noh, ja miks ka mitte? Sa ei taha ometi minu sünnipäeval kurb olla, mis?”
„Ahah, saan aru,” vastas Puhh.
„Aitab juba sellestki, et mina nii õnnetu olen,” lausus Iiah, endal peaaegu nutt kurgus, „aitab sellest, et minul nii halvasti läheb: ei ühtki kinki, ühtki kooki, küünalt ega mingit tähelepanuavaldust. Kui nüüd veel teised kah norutama hakkavad, siis...”
See oli Puhhile juba liig. „Oota siin!” hüüdis ta Iiahile, keeras ringi ja tõttas nii kiiresti koju tagasi kui jalad kandsid, sest ta tundis, et peab vaesele Iiahile otsekohe vähemalt mingisugusegi kingituse muretsema, eks siis mõnda korralikumat ole tal aega kunagi hiljem välja mõelda.
