MARTTI JA MÄO OOTAVAD EMA

Martti kõõlus akna all toolil ja vaatas õue. Tal oli igav, ja igavus oli kõige halvem tunne, mida ta teadis, peaaegu sama halb nagu hambavalu. Kadi ja Tauri, kes elasid samas trepikojas, olid sõitnud maale, ja ema oli korraks poodi läinud. Arvutiga ta mängida ei tohtinud, sest ,,mängulimiit on läbi’’, nagu ema oma range häälega ütles.

Martti mõtles Kuldtiiva peale. Ta pani silmad kinni ja mõtles draakonile, aga midagi ei juhtunud. Ta tegi silmad lahti ja vaatas ringi, lootes, et Kuldtiib kükitab kusagil lae all, aga tuba oli tühi.

Elutoa lahtise ukse vahelt libises pehmel sammul sisse kass Mäo ja hõõrus end Martti jalgade vastu. Siis läks ta veidi eemale ja asus pikutama, esikäpad kõhu alla peidetud. Ise vaatas üksisilmi Marttit. Martti oli täiesti kindel, et Mäo ei ole tavaline kass, vaid kasside kuningas, sest ta oli kohutavalt suur.

Martti oli väga rõõmus, et neil oli vähemalt Mäo. Sest isa ju nende juures ei elanud. Martti oleks tegelikult tahtnud suuremat perekonda: ema ja isa ja võib-olla isegi mõni väiksem vend. Õdesid Martti poleks tahtnud, plikadele meeldivad ju roosad asjad ja barbid. Roosa on nõme, seda teadis Martti täiesti kindlalt. Talle endale meeldis hoopis heleroheline värv.

Kus ema küll on? Martti vaatas aknast uuesti välja ja nägi, et taevasse olid kerkinud suured tumedad pilved. Oli tõusnud vali tuul, puud maja ees ja kaugemal õõtsusid rahutult ja vehkisid okstega nagu kätega. Korraga sähvatas hele välk ja seejärel müristas kõvasti. ,,Taevaisa veeretab tünne,’’ oli vanaema Marttile öelnud.

Martti oli pärast emaga lasteentsüklopeediat vaadanud. Ema seletas, et müristamine tuleb sellest, et sooja ja külma õhu massid põrkavad kokku. Tegelikult meeldis Marttile palju rohkem mõte Taevataadist, kes tünne veeretab, aga äikest kartis ta ikka. Ta ei tahtnud üleüldsegi üksi kodus olla, isegi kui Mäo oli sealsamas.

Martti pigistas silmad kinni ja mõtles uuesti oma nähtamatule sõbrale. Ja ennäe – midagi kuldset välgatas ta silme ees ja madal sõbralik hääl ta peas ütles: ,,Tere Martti! Ma ei saa praegu tulla, sest draakonid peavad äikesenooltest eemale hoidma, eriti kuldsed draakonid. Ma räägin sinuga praegu mõttes. Ära muretse, su ema tuleb kohe!’’

,,Oota veel, ma tahan sinuga rääkida,’’ alustas Martti, tundes tohutut kergendust ja rõõmu, et Kuldtiib polnudki unenägu. Kuid siis käis uks – ema tuligi! Ta oli läbimärg ja isegi toidukott ta käe otsas tilkus.