See siin on MINA ISE. Midagi muud õiget tema kohta öelda ei saa. Ei saa öelda, kas ta on suur või väike. Sest vahel ajab ta end kikivarvule ja siis öeldakse: „Oi, kui suur sa juba oled!” Teinekord võetakse ta aga sülle ja öeldakse: „Oh, sa pisike!”
Nii et vahel on ta suur, vahel väike.
Ei saa ka öelda, kas ta on poiss või tüdruk. Kui ema paneb talle jalga pikad püksid ja pähe nokatsmütsi, küsivad võõrad onud: „Noh, poiss, mis su nimi ka on?!”
Kui aga vanaema paneb talle selga volangidega kleidi, ütlevad võõrad tädid: „Näe, kui ilus väike tüdruk!”
MINA ISE teab küll, et asja saaks selgeks päris paljast peast, sest siis on poiss natuke teistsugusem kui tüdruk, aga päris paljaks ei ole MINA ISE nõus võtma end mujal kui vannitoas.
MINA ISE teab küll, et kunagi peab ta suureks kasvama. Seda räägitakse talle alatasa. Aga sinnani on palju aega. Jõuab veel otsustada, kas saada sama suureks ja paksuks ja karvaseks ja TUGEVAKS kui isa – siis ta peaks olema poiss – või sama armsaks ja ilusaks kui ema – siis ta peaks olema tüdruk. Ta otsustab vahel nii ja vahel teisiti ja seepärast on ta mõnikord poiss, teinekord tüdruk.
Teised küll ütlevad, et nii ei saa, et kes on kord poisiks sündinud, sellest kasvab isa, ja kes on tüdrukuks sündinud, tollest ema. Aga MINA ISE ei usu päriselt säärast juttu, et MINA ISE ei saa just selleks, kelleks ta tõesti väga tahab saada.
