„H” on üks veider vigurivänt,
temaga jännata on alles jant.
Tõmbab end lahti hobuse eest –
vaese looma ta „obuseks” teeb.
Hernena veereb herne eest –
varsti supi sees „ernes” keeb.
Ujub ära ka heeringa eest –
kohe ujub üks „eeringas” vees.
Hüppab hiirena hiire eest,
peidab end „iireaugu” sees.
Hoopleb, et ta ei kardagi haid
ja teeb mereelukast „ai”!
Küll selle H-ga on alles jänt!
Praegu on nurgas see vigurivänt.
Nurgas itsitab habemesse,
üldsegi mitte „abemesse”.
