Aias oli rohi juba päris pikaks kasvanud ning igal pool õitsesid nartsissid. Tamme otsas rippus kiik. Kogu pika talve oli ta kannatlikult lapsi oodanud. Nüüd viimaks tõstis Teele Arturi kiigele istuma ja lükkas hoo sisse.
Nädalavahetus tõotas suvist ilma. Üle tüki aja sõitis Jaagupi pere jälle maale. Kui auto taluteele pööras, hakkas paistma tuttav kuusehekk ja selle tagant punane majakatus.
Isa keeras majaukse lukust lahti. Tubadest lõi vastu rõske* õhk. Voodid ja toolid olid kaetud valgete linadega. Aknalaual vedeles mõni surnud kärbes. Lastetuba oli maja lõunapoolsel küljel. Kui ema kardinad kõrvale lükkas, sai hämar ruum korraga valgust täis. Nurgas oli mänguasjakast, seinal väike riiul raamatute ja ajakirjadega.
Jaagup läks köögiukse kaudu rehetuppa ja ronis redelist üles lakka, laste lemmikpaika. Kaspar, Teele ja Jaagup armastasid siin olla, kui vihma sadas. Ühele poole ehitas Kaspar madala laua, kus võis joonistada, lugeda, mängida kaarte või veeretada täringut. Kaugemasse külge oli veetud koorem heinu. Vihmase ilmaga sai sinna õdusa* pesa teha, lugeda raamatuid, vanu koomikseid ja rääkida õudusjutte.
Kuhu sõitis Jaagupi pere?
Missugused ruumid olid majas?
* rõske − niiske
* õdusa − mõnusa
Lakaaknast paistsid üle kuuseheki põllud, kaugemad metsatukad ja naabrite talu.
Siit ülevalt oma suvist mängumaad vaadates tundis Jaagup, kuidas suveootus tema sees ühtäkki hästi suureks kasvas. Veel mõned päevad pidi ta koolis pingutama ja siis tervelt paar nädalat linnas ootama, kuni emal ja isal algas puhkus.
„Jaagup, tule vaata, pääsukesed ongi kohal!” kostis alt lauda poolt Teele hüüdmist.
Jaagup heitis veel kiire pilgu aknast välja, turnis siis üle heinte lakaluugi juurde ja ronis redelist kiiresti alla. Juba kuuliski ta tuttavat vidinat ja seal olidki nad ise − suvekuulutajad ning koduhoidjad.
Miks läks Jaagupi meel nukraks?
