Metallide esindajaid

Maailmas enimtoodetud ja kasutatud metall on konkurentsitult raud. Andes nii süsiniku kui ka paljude metallidega hulgaliselt erinevate omadustega malmi- ja terasesorte, tõstab see veelgi raua ja ühtlasi mustmetallurgia osakaalu ühiskonnas. Raske on leida meie ümber mõnda eset või detaili, mille valmistamiseks poleks kasutatud malmi või terast.

Raud puhta metallina on hõbevalge, keskmise kõvadusega plastiline metall. Kuulub raskmetallide hulka (tihedus 7,8 g/cm³) ning sulab suhteliselt kõrgel temperatuuril (1535 °C). Raua teevad eriliseks tema magnetilised omadused.

Ka inimorganismis on raud lausa asendamatu. Nimelt täidab raud inimorganismis verevalgu hemoglobiini koostises hapniku transportija rolli. Vingumürgistuse puhul blokeerivad süsinik­oksiidi molekulid just raua aatomid ning nii takistub hapniku transport verega. Kui organismi koed ei saa enam küllaldaselt hapnikku, tekib lämbumine. Kõige enam kahjustub kesk­närvisüsteem, sest ajurakud on hapnikupuuduse suhtes väga tundlikud.

Looduses leiduvuselt esikohal oleva metalli maailma aasta­toodang on samuti tavatult suur.

Alumiinium on hõbevalge läikiv metall, väga hea peegeldus­võimega. Alumiiniumi katab alati õhuke ja tihe oksiidikiht, mis kahandab peegeldusvõimet. Sellest hoolimata peegeldab alumiiniumi pind siiski 90% sellele langevast valgusest. Alumiinium kuulub kergmetallide hulka (tihedus 2,7 g/cm³) ning sulab suhteliselt madalal temperatuuril (660 °C). Tänu alumiiniumi plastilisusele on metall kergesti töödeldav.

Alumiiniumi saab valtsida õhukesteks lehtedeks, alumiinium­fooliumiks ehk „hõbepaberiks“. Selle sisse pakitakse toiduaineid, sealhulgas ka šokolaadi. Ka „hõbevärv“ on valmistatud alumiiniumi­pulbri baasil.

Et alumiinium on üks paremaid soojus- ja elektrijuhte ning samas kerge, siis valmistatakse alumiiniumist elektrijuhtmeid.

Oma suhtelise pehmuse juures puhas alumiinium konstruktsioon­materjalina ei sobi. Sellepärast kasutatakse igasuguses ehitus­tegevuses alumiiniumi sulamit duralumiiniumi.

Antiikmetallide hulka kuuluv vask on oma punaka värvusega tõeliselt värviline metall. Vask kuulub raskmetallide hulka (tihedus 8,96 g/cm³) ning on suhteliselt kõrge sulamistemperatuuriga (1083,4 °C). Soojus- ja elektrijuhtivuselt on vask hõbeda järel metallide hulgas teisel kohal.

Suur osa vase maailmatoodangust leiab kasutamist elektrijuhtmete ja -kaablite ning elektroonikaseadmete valmistamiseks.

Teine osa vase maailmatoodangust kasutatakse sulamitena, millest olulisemad on pronks (vask ja tina), messing ehk valgevask (vask ja tsink) ning melhior (vask ja nikkel). Kui messingist ja melhiorist esemeid (lauanõud, ehted, mündid jne) leidub igas kodus, siis iidsetest aegadest tuntud pronksesemeid leiab rohkem linnapildis. Pronksist valmistatakse skulptuure, sellega kaetakse katuseid ja kupleid.

Ainuke probleem pronksist esemetega on selles, et oma kena punase läikega värvuse kaotavad nad suhteliselt kiiresti. Õhuhapniku, süsinikdioksiidi, veeauru ja ka tööstuspiirkondades leiduvate mürgiste gaaside mõjul kattuvad pronksesemed ja pinnakatted roheka kihiga. Seda kihti nimetatakse keemias paatinaks. Umbes samasuguse keemilise koostisega on ka looduses leiduv vääriskivi malahhiit.

Tsink kuulub looduses keskmise levikuga elementide hulka. Ka tsink kuulub raskmetallide hulka (tihedus 7,14 g/cm³), ent sulab tavatult madalal temperatuuril (419,5 °C). Tsink on kaetud üliõhukese tiheda oksiidikihiga, mis siiski oluliselt ei vähenda tsingi keemilist aktiivsust.

Tsingi tähtsaimad rakendusalad on seotud raud- ja teras­esemete kaitsmisega korrosiooni eest (tsinkplekk, ämbrid jne). Tuntud on ka paljud tsingi sulamid (vt eespool).

Ka inimorganism vajab tsinki. Ehkki meie organismis on vaid tuhandik protsenti tsinki, saab vajaliku koguse (15 mg) seda metalli inimene alati toiduga. Palju leidub tsinki näiteks teelehtedes ja kannikestes. Viimaseid peetakse isegi tsingimaakide leiukohtade indikaatoriteks. Juba keskajal teati, et suhteliselt palju tsinki leidub maomürgis, seal­hulgas rästiku omas. Sama hästi teati ka seda, et tõhusaim kaitse maomürgi vastu on needsamad tsingi ühendid. Arvatakse, et kõrge tsingisisaldus maomürgis kaitseb ka madusid endid mürgistuse eest.

Kuld on väliselt kergesti äratuntav oma kollase värvuse tõttu. Ühelt poolt on kuld teiste ainete suhtes äärmiselt püsiv, teiselt poolt aga kergelt töödeldav. Seetõttu on seda juba väga ammustest aegadest hinnatud kui ehete- ja mündimaterjali.

Oma plastilisuselt ületab kuld kõiki teisi metalle. Nii võib 1 grammist kullast tõmmata 2–3 km pikkuse traadi. Selline traat on tavaliselt peenem isegi juuksekarvast.

Et puhas kuld on kasutamiseks liialt pehme metall, asendatakse see tavaliselt kulla sulamitega. Levinuim on kulla sulam 585, mis tähendab, et sulam sisaldab 58,5% kulda. Ülejäänud osa sulamist moodustab vask.