Realistliku kirjanduse sünd modernse ajastu künnisel

Kuid nagu ta ise kinnitas, polnud ta iial olnudki noor tütarlaps – ta oli juba kaheksa-aastaselt täis­inimene.

Thackeray

Loe ja mõtle

A. Mida Stendhali ja Thackeray romaanide tegelased tahavad?
​Miks neil seda ei ole?

B. Kuidas nad loodavad oma eesmärke saavutada?

Punane ja must

Stendhal, 1830 (katkendid)​

Selline hirm teenijatega ühes lauas söömise ees polnud Julienil iseenesest loomu­omaduseks; tema oleks valmis olnud tegema hoopis piinlikumaidki asju, et ainult edasi jõuda. Seda vastikus­tunnet oli ta ammutanud Rousseau „Pihtimustest”. See oli ainus raamat, mille abil ta kujutlus lõi talle pildi maailmast. Ainult veel „Suure armee bülletäänid” ja „Saint Helena memuaarid” täiendasid seda koraani. Ta oleks võinud lasta end kas või tappa nende kolme teose eest. Ta ei uskunud ühessegi muusse raamatusse. Nagu vana sõjaväe­arst oli öelnud, pidas ta kõiki muid raamatuid maailmas valelikeks ja petiste poolt oma isikliku kasu eesmärgil kirjutatuks. 

[‑‑‑]

Silmakirjalikkus – kas see kohutav sõna üllatab teid? Enne selleni jõudmist pidi noore talupoja hing läbi käima küllalt pika tee.

Oma varases lapsepõlves oli ta näinud pikis valgeis mantleis ja pikkade mustade jõhv­tuttidega kiivreis kuuenda rügemendi traguneid, kes tulid Itaaliast, peatusid siin ja sidusid oma hobused kinni tema isamaja võreakna all; see pani teda pööraselt unistama sõjaväelase kutsest. Hiljem kuulas ta vaimustusega vana sõjaväe­arsti jutustusi Lodi, Arcole ja Rivoli lahinguist. Ta nägi, kui tuliseid pilke vanamees heitis oma Auleegioni ristile.

Vahepeal oli rahukohtunik, arvuka perekonna pea, teinud palju kohtu­otsuseid, mis näisid olevat ülekohtused: kõik olid sihitud nende vastu, kes lugesid Constitutionneli. Õiged inimesed võidu­rõõmutsesid. Tõsi küll, tegemist oli ainult kolme- või viie­frangiste summadega, aga ühe sellise väikese trahvi pidi maksma keegi naelasepp, Julieni ristiisa. Mees hüüdis suures vihas: „Näed, kuidas kõik on pea peale pööratud! Kui ainult mõtelda, et rohkem kui kaks­kümmend aastat on seda rahu­kohtunikku peetud ausaks meheks!” Julieni sõjaväe­arstist sõber oli siis juba hauas.

Äkki lakkas Julien kõnelemast Napoleonist ja teatas, et ta tahab saada preestriks. Alalõpmata nähti teda oma isa saeveskis pähe õppimas ladina­keelset piiblit, mille küree talle oli laenanud. Hea vanake oli ta kiirest edust hämmastunud ja pühendas terved õhtud talle teoloogia õpetamiseks. Julien näitas tema ees üles ainult vagasid tundeid. Kes oleks võinud arvata, et see kahvatu ja õrna tütarlapse­näoga poiss varjab eneses kõigutamatut otsust pigemini tuhat korda surra kui mitte edasi jõuda?

Haljale oksale jõuda – see tähendas Julienile kõigepealt Verrières’ist välja pääseda: ta vihkas oma kodukanti. Kõik, mis ta siin nägi, suretas ta fantaasialendu.

Juba varajases lapsepõlves oli ta läbi elanud vaimustus­hetki. Mõnuga oli ta unistanud päevast, millal teda Pariisis esitletakse ilusatele naistele ja millal ta nende tähelepanu mingi hiilgava teoga enesele tõmbab. Miks ei võiks tedagi armastada üks selliseid naisi, armastas ju kuulus proua de Beauharnais Bonaparte’i, kui see vaene oli. Julien oli mitmed aastad peaaegu iga tund endale korranud, kuidas Bonaparte, see tundmatu ja vaene leitnant, oli mõõgaga enesele teed raiunud, et saada maailma valitsejaks. See mõte lohutas teda ta õnnetus saatuses, mis näis talle väga raske, ja muutis ta rõõmu, kui seda juhtus olema, kahekordseks.

Tõlkinud Johannes Semper
Stendhal (kodanikunimega Marie-Henri Beyle, 1783–1842) – prantsuse muusika- ja kunstiloolane, kirjanduskriitik ja kirjanik, kelle loomingus lõimuvad romantilise ajastu jooned uue, realistliku laadiga.
​Tema romaanid „Punane ja must” ja „Parma klooster” (1839) esindavad üleminekut ühest ajastust teise.
​„Punane ja must” toetub osalt tõsielu­juhtumile, kus tagasihoidlikku päritolu noormees püüdis tappa oma endist armukest, kelle perekonnas ta kodu­õpetajana oli töötanud. Stendhal on sarnaseid sündmusi kasutanud romaani süžees. Peategelane Julien Sorel seab endale varakult sihiks saavutada parem elujärg ja kõrgem staatus, kui tema talupoja­päritolu ette näeb. Nagu paljud 19. sajandi alguse inimesed, saab Julien innustust Napoleonist, kes lihtsale päritolule vaatamata tõusis oma auahnuse ja pingutuste toel keisriks ning suureks vallutajaks.
Minisarja „Napoleon” (2002, režissöör Yves Simoneau, nimiosas Christian Clavier) DVD kaas. Napoleoni isik ja teod mõjutasid väga suurel määral 19. sajandi kultuuri. Hiljemgi on nii ajaloo­teaduslikes kui ka kunstilistes käsitlustes teda ning ta ajaloolis-kultuurilist tähendust üha uuesti tõlgendatud.

Edevuse laat

William Makepeace Thackeray, 1848 (katkendid)

Asutuse noorte daamide kõrval, kellest paljud olid pikka kasvu ja täidlased, paistis Rebecca Sharp lapsena. Kuid tal oli see-eest varuks vaesuse kurb varaküpsus. Mõnelegi võla­usaldajale oli ta augu pähe rääkinud ja selle isa ukselt tagasi saatnud; mõndagi poodnikku oli ta meelitanud, kuni see leebus ja veel kord võlgu lubas. Harilikult viibis ta isa seltsis, kes oli väga uhke tema taibukusele, ja kuulas isa topsi­vendade juttu, mis tihtipeale oli kõike muud kui sobiv noore tütarlapse kõrvadele. Kuid nagu ta ise kinnitas, polnud ta iial olnudki noor tütarlaps – ta oli juba kaheksa-aastaselt täis­inimene. Oo, miks laskis miss Pinkerton säärase ohtliku linnu oma puuri!

Asi seisab selles, et too vana daam uskus Rebecca olevat vagusaima tuvikese maailmas; nõnda oivaliselt mängis Rebecca nendel kordadel, kui isa ta Chiswicki kaasa võttis, ingénue-osa. Veel kõigest aasta enne Rebecca majja võtmist, millal tüdruk oli kuueteistkümne­aastane, kinkis miss Pinkerton majesteetlikult ja lühikese kõne saatel talle nuku, mis muide oli konfiskeeritud miss Swindle’ilt, kes oli tabatud seda kooli­tundide ajal salamahti kussutamast. Kuidas isa ja tütar naersid, kõmpides koju õhtuselt koosviibimiselt direktrissi juures (see toimus lõpu­aktuse puhul, kuhu olid palutud kõik õppejõud), ja kuidas miss Pinkerton oleks raevutsenud, kui ta oleks näinud enese karikatuurset koopiat, mille Rebecca, see väike jäljendus­kunstnik, nukust oli osanud meisterdada.

[‑‑‑]

Teda ümbritsevate noorte naiste õnn – nende osasaamine elu­hüvedest, mis temale olid kätte­saamatud – pani Rebecca tundma sõnul­väljendamatut kadedust. „Kuidas see naise­hakatis nina püsti ajab, lihtsalt sellepärast, et on krahvi tütre­tütar!” ütles ta ühe kohta. „Kuidas kõik roomavad ja küürutavad selle kreooli tüdruku ees ta saja tuhande naela pärast! Mina olen tuhat korda targem ja veetlevam kui see olevus kõige oma rikkusega. Olen niisama hästi kasvatatud nagu krahvi tütre­tütar kõige oma suur­suguse sugupuuga, ja ometi ei loe ma siin kellelegi rohkem kui paljas õhk! Aga kas ei loobunud varemalt, kui ma isaga elasin, mehed kõige lõbusamatestki tantsu­pidudest ja koos­viibimistest just selleks, et veeta õhtut minu seltsis?!” Ta otsustas maksku mis maksab vabaneda vanglast, millesse oli sattunud, ja hakkas nüüd ise enda eest välja astuma ja esimest korda elus sepitsema kindlaid tulevikuplaane.

Ta kasutas ära õppimis­võimalused, mida pansion pakkus, ja kuna ta juba varem oli hea klaveri­mängija ja keelte­tundja, omandas ta kiiresti kogu selle väikese programmi, mida tolle aja daamidele vajalikuks peeti.

Tõlkinud H. Allikas
William Makepeace Thackeray (1811–1863) – inglise kirjanik, kes alustas loome­teed satiiriliste lühipalade ja järje­juttudega. Satiiriline on ka talle suurimat kuulsust toonud romaan „Edevuse laat”, mis annab avara pildi 19. sajandi keskpaiga Inglise ühis­konnast. Hoiakult on Thackeray realismi­ajastu kirjanik – tähelepanelik ja kriitiline ümbritseva maailma suhtes –, kunstiliselt aga on talle eeskujuks varasem, 18. sajandi proosa. „Edevuse laat” kannab ala­pealkirja „Romaan ilma kangelaseta”. Nagu ala­pealkiri mõista annab, ei ole romaanis ühtegi tegelast, kelle iseloom, otsused ja teod jäägitut poole­hoidu ja imetlust tekitaks. Thackeray kujutab inimlikult ebatäiuslike tegelaste nurjumisi ja kordaminekuid ning suhteid.

Realistliku kirjanduse sünd modernse ajastu künnisel

19. sajandil muutus lääne­maailm varasemaga võrreldes tundmatuseni. Tööstuse arenedes koondusid inimesed linnadesse, tekkisid uued ühiskondlikud rühmad ja suhted ning uudne elu­keskkond. Teaduse ja tehnika areng lõi uusi olme­hüvesid ning tööstuslik tootmine muutis need laialt kättesaadavaks. Samas tõi see majanduslik areng kaasa suurt eba­võrdsust ja pingeid ühiskonnas. Kiire linnastumine tekitas seniolematuid sotsiaal- ja tervishoiu­probleeme (näiteks seoses hügieeni, kodutuse ja kuri­tegevusega kasvavates linnades), mida ei suudetud sama kiiresti lahendada, ehkki ka ühiskondlik mõtlemine ja meditsiin arenesid jõudsalt. Tööstus ja sellele rajatud majandus nõudsid ressursse, mille kontrollimise pärast puhkes uusi konflikte Euroopas ning muutus intensiivsemaks ja jõhkramaks teiste maailma­jagude koloniseerimine.

Need vastuolud ja pinged hakkasid kujunema 19. sajandi alguses. Sajandi keskpaiku muutusid nad juba õige teravaks ning leidsid järjest laiemat teadvustamist, muuhulgas seetõttu, et rahva­hariduse arenguga käis kaasas kriitilise mõtlemise üha laiem levik. Modernse ühiskonna ja majanduse kitsas­kohtade kriitikast võrsus uusi sotsiaal­poliitilisi mõtteviise ja liikumisi, nagu sotsialism ja kommunism. Lähiajaloo poliitilised sündmused (revolutsioon Prantsusmaal, USA iseseisvus­sõda, Napoleoni vallutus­retked, 19. sajandi esimeste kümnendite revolutsioonid ja riigipöörde­katsed) olid näidanud, et ühiskonna­kord ning inimese koht ühiskonnas pole midagi vääramatut, vaid seda on võimalik muuta.

Mõttel muutuste võimalikkusest oli kultuuriliselt sügav mõju, mis avaldus ka sõnakunstis. Arusaam, et inimese elukoht ja ‑viis, ühiskondlik positsioon ning heaolu võivad muutuda, tekitas ühelt poolt enne­olematuid võimalusi püüelda aina parema elujärje ning enese­teostuse poole. Teiselt poolt tuli hakata järele mõtlema, mis on selliste püüdluste hind: milliste isiku­omaduste, tõeks­pidamiste ja tegude abil on võimalik eesmärke saavutada, kuidas inimene oma püüdluste mõjul muutub ning mida see talle endale ja teistele kaasa toob.

Selle probleemi üle juurdleb paljudes teostes Balzac ning see on ka Stendhali „Punase ja musta” ja Thackeray „Edevuse laada” keskmes. Stendhali romaani peategelane Julien Sorel ihkab oma sünni­pärasest seisusest välja murda, kuid tal on raske leida selleks väärikat teed, mis ei sunniks moraalsetele järele­andmistele ega viiks konflikti ühiskonnaga. Sama lugu on Rebecca Sharpiga Thackeray romaanis. Madala päritolu ja vaesuse kiuste jõuab ta elus edasi, kuid kogeb ka kibedaid tagasilööke. Kaasinimesed, kelle hukkamõist Julien Soreli ja Rebecca Sharpi tabab, ei ole neist seejuures õilsamad või kõlbelisemad, kuid neil on vahendid, et reeglite järgi mängida. Julien ja Rebecca aga rikuvad ühiskonnas kehtivaid reegleid.

Lammutustööd Ooperi avenüü rajamiseks Pariisis (Jules-Descartes Férat’ gravüür). 19. sajandi keskel tehti Pariisis prefekt Haussmanni eestvedamisel suuri ümberehitustöid. Linna moderniseerimiseks lammutati terveid kvartaleid, loodi uus tänava­võrgustik ja taristu ning anti Pariisile selle nüüdisaegne ilme.
Rivoli tänava öised ehitustööd 19. sajandi keskpaiga Pariisis võimsate elektrilampide valgel (Jules Galdrau gravüür)

C. Arutle, kuidas tõlgendada pilte kujundina vana maailma ja kultuuri lõpust ning modernse kultuuri algusest. Kuidas mõjusid muutused inimestele, kes tollal elasid?

D. Kujutle, missugune oli elu 19. sajandi alguses, enne modernse keskkonna ja kultuuri kujunemist. Arutle, kuidas inimesed end sel suurte ühiskondlike, majanduslike ja kultuuriliste muutuste ajastul tundsid. Põhjenda.

E. Jälgi Stendhali romaani katkendites, kuidas muutub Julieni suhtumine Napoleoni ja tema pooldajatesse.

  • Kuidas mõjutasid Napoleoni teod ja saatus Julieni varases lapsepõlves, mil ta nende kohta luges ning kuulis vanalt sõjaväe­arstilt, kes oli Napoleoni sõja­käikudel osalenud?
  • Miks tema huvi Napoleoni vastu vaibus, kui rahu­kohtunik, kes sattus ohtlikku konflikti vaimulikuga, hakkas langetama otsuseid Napoleoni pooldajate ja kiriku vastaste kahjuks? Mis huvi Julienil selle asemel tekkis?
  • Kuidas väljendub selles arengus Julieni silmakirjalikkus?

F. Kuidas väljendub Thackeray tegelase Rebecca Sharpi silma­kirjalikkus juhtumis nukuga, mille oli talle kinkinud miss Pinkerton pansionist, kuhu Rebecca hiljem õppima asus?

G. Millised Julien Soreli ja Rebecca Sharpi loomu­omadused neile eesmärkide saavutamisel abiks olid?

H. Milliseid eeldusi oli neile loonud muutuv ühiskond? Mõtle näiteks hariduse arengule 19. sajandil, raha tähtsuse kasvule majanduses.

I. Kas puuduvate eluhüvede püüdlemine tähendab ka nüüdisajal paratamatult moraalseid järele­andmisi ning konflikte teiste inimestega? Arutle, miks.

Rebecca Sharp viskab internaat­koolist lahkudes trotslikult tõlla­aknast välja lõpu­kingiks saadud piibli. Piibli kinkimine igale lõpetajale oli kooli tava, kuid Becky lahkhelid direktriss Pinkertoniga olid paisunud nii suureks, et direktriss talle kingitust ei andnud. Lihtsa­meelne ja hea­südamlik miss Jemima tegi seda omal algatusel ning oli Becky käitumisest vapustatud.

J. Arutle, kuidas selles seigas avalduvad Rebecca Sharpi tegelas­kuju antipaatsed ja sümpaatsed jooned. Mille poolest on episood psühholoogiliselt usutav? Põhjenda.​

Muutlikus ja ebakindlas maailmas süvenes kirjanikel sisemine vajadus suhestuda tegelikkusega, seda uurida ja seletada. Kirjandust hakati üha enam käsitama ühiskonna analüüsimise vahendina. Loomelaadi, mis lähtub soovist maailma põhjalikult tundma õppida ja tõepäraselt kujutada, et seda paremini mõista, nimetatakse realistlikuks.