Arvamuslugu (7.1)

Uudise kõrval teine levinum meediateksti liik on arvamuslugu. Arvamuslugu on oma olemuselt analüüs, milles ajakirjanik põhjendab oma arusaama ja seisukohta mingi sündmuse või elunähtuse kohta. Arvamuslugu kirjutatakse igapäevaelu probleemidest, kultuurist, majandusest, suhetest.

Mõtle kolm sisult seotud artiklipaaride pealkirja, millest üks sobib paremini uudisele, teine arvamusloole.

Oma ülesehituselt sarnaneb arvamuslugu arutleva kirjandiga. Esmalt tõstatab loo autor sissejuhatuses probleemi, millest hakkab kirjutama. Oluline on leida teema kohta kõige huvitavam materjal, et see lugejas tähelepanu ärataks.

Seejärel analüüsib ta artikli põhiosas probleemi mitmest vaatevinklist ning põhjendab oma seisukohti. Analüüsivas artiklis esitatakse peaaegu alati nii poolt- kui ka vastu­argumente, oma seisukohta kinnitavaid fakte.

Arvamusloo lõppsõnas võtab teksti autor põhilised arutluskäigud kokku ning tavaliselt kujundab mingi seisukoha. Arvamuslugu nagu arutlev kirjandki peab olema veenev. Teemat analüüsides ei tohi sellest kaugele kõrvale kalduda, seisukohti tuleb esitada kindlalt. Kui uudise puhul peab ajakirjanik hoiduma isiklikust kommentaarist ning oma seisukoha avaldamisest, siis arvamuslugu ehitataksegi üles selle autori põhjendatud ning tõendatud väidetele.

Otsi ajalehest üks arvamuslugu, loe see läbi ja analüüsi selle ülesehitust ning sisu.

Loe Inna Grünfeldti arvamuslugu. Kirjuta tekstist välja viis arvamusavaldust ja lisa oma seisukoht koos põhjendusega.

Kaunimatest mullu ilmunud laste­raamatutest kõnelnud Viive Noor tõdes Bologna raamatumessil nähtu taustal, et Eesti illustraatorid on väga omanäolised. Mis puutub raamatukunsti hindamisse kodumaal, siis Noore sõnul ei pruugi laste ja täis­kasvanute arusaamad sellest, milline on ilus lasteraamat, kokku langeda, samuti annavad erinevaid hinnanguid tavalise klassi ja kunsti­õppega klassi lapsed.

Kunstniku hinnangul on lastele lasteaias-koolis antav kunstiharidus väga vajalik, aga kui kodu üldse seda toetamas pole, on raske hakata kunsti kitšile eelistama. Kodus kunsti­väärtuslike raamatutega harjunud lapsel tekib kooli minnes mõneks ajaks kollektiivi survel teistsugune maitse, aga see möödub, rääkis Viive Noor oma kogemuste põhjal. „Kui teine vaatab roosat raamatut ja ütleb, et see on ilus, siis laps arvab, et see on ilus. Selle vastu pole mõtet võidelda, aga tuleks näidata ka teisi raamatuid,” rõhutas Noor.

Kunstniku sõnul on mõttekas näidata tugeva illustraatoritööga raamatuid lapsele isegi siis, kui need täiskasvanule endale ei meeldigi. „Laps on väga vastuvõtlik, temas saab tekitada huvi ka teist tüüpi piltide vastu, leida sealt midagi, mis köidaks tema tähele­panu. Vaadata neid koos, seletada ja rääkida. Üksinda ta ehk ei viitsigi vaadata,” rõhutas kunstnik täiskasvanu osa. „Küllap olete isegi elus kogenud, et olete hakanud vaatama esmapilgul mitte meeldinud pilti hoopis teise pilguga, hakanud nägema hoopis teisi asju, hoopis rohkem, kui keegi on rääkinud sellele jutu juurde.” Mitmel pool maailmas töötavad spetsiaalsed pedagoogid käivad lastega näitustel. Meil teeb sellist tööd Kumu. Kuigi laste kunsti­alase arendamisega tegeleb ka Eesti Lastekirjanduse Keskus, peab lapse­vanem alustama ikkagi ise­endast.

Arvamuslugu võib olla ka jutustavat laadi. Tuntuim jutustavat tüüpi arvamus­lugu on portreelugu. Portreelugu räägib lähemalt ühest inimesest, tema elust ja tegevusest, seisukohtadest. Tavaliselt portreteeritakse tuntud inimesi, näiteks kirjanikke, sportlasi, lauljaid, poliitikuid. Jutustada võib ka inimestest, kes ei pruugi olla laiemalt tuntud, kuid kelle tegevus või saavutused on erilised.

1. Kogu teema kohta materjali ja süstematiseeri see. Tee endale täpselt selgeks, mis on su artikli põhiline eesmärk ja mis on põhiväide.
2. Kirjuta lugu põhijoontes valmis. Koonda kogutud materjal, järjesta see loogiliselt, esita konkreetselt faktid, mida soovid artiklis ümber lükata.
3. Toimeta oma tekst: tõmba maha ebavajalik, vaata üle sõnastus, kontrolli, kas kõik tsitaadid ja väited, mis esitasid, on täpsed. Kasuta ÕSi sõnade puhul, mille õige­kirjas kahtled.

Vali üks ainevaldkond, mis on viimasel nädalal olnud aktuaalne ning mida on ajakirjanduses laialt kajas­tatud. Kogu teema kohta materjali ning kirjuta selle kohta arvamuslugu.

Üks arvamuslugude liike on ka arvustus. Arvustuses kirjutatakse uutest raamatutest, teatrietendustest, kontsertidest, filmidest, näitustest jm. Teost tutvustatakse lühidalt, tuuakse välja selle tugevad ja nõrgad küljed. Kirjutise autor avaldab oma arvamust. Arvustus ilmub võimalikult kiiresti pärast teose esimest esitlust.

Mis pöörane mõte, kirjutada eelkooli­ealistele polii­tikast ja diplomaatiast! Oleme harjunud ja rahul, kui laste­raamat pajatab mudilase iga- päevategemis­test, on humoorikas, õpetav-toetav ja südamlik.

Oleme harjunud, et Aino Pervik ei kirjuta noid harjumus­päraseid raamatuid. Meeles on Kunksmoor ja loodushoid, draakonid ja sõjapõgenike teema, valikud hea ja kurja vahel, olulise meeleshoidmine, edasikestmine ja muu säherdune keeruline temaatika. Neile lisandus nüüd raamat, mille keskne tegelane on poliitik(a) kui niisugune.

„Presidendilugudes” jutustab Pervik kellestki isand Pontusest, kes õppis ülikoolis maju ehitama ja kellel oli juba pikk elu elatud, enne kui ta presidendiks valiti. Poliitikasse sattus ta, nagu mõni praegu kuulus näitleja omal ajal lavakasse sisse sai, sõbrale toeks ja abiks minnes.

Kas sellist presidenti tahtsime?

Niisiis pole Pontus „hästitreneeritud südametunnistu­sega” poliitik, vaid pigem pisut lapsemeelne, pisut ise­meelne, pisut idealist ja selle kõige juures igati süm­paatne. Poliitiliste tegemiste juures justkui võhik võõrsil. Temast leiab hea tahtmise korral jooni meie senistest presidentidest, samal ajal jääb ta piisavalt ebakonk­reetseks.

Tegelikult on Eesti Vabariigi president ennegi lasteraamatus toimetanud. Näiteks Contra jutustuses „Presi­dendi suur saladus”. Sääl on peamisteks tegelasteks siiski külalapsed ja riigi esimese mehe igapäevatööst täpsemalt juttu ei tehta. Kerttu Soansi jutukogus „Mari ja Jüri kümme ametit” toob presidendi ostukäik, tähelepanu ja toetus ausale kaupmehele teenitud edu.

Aga mida president kaheksa tundi päevas (vahel rohkemgi) tegelikult teeb ning kuidas ennast kõrges ametis tunneb? Vaat sellest Pervik kirjutabki.

Küllap nii mõnigi laps on puhuti soovinud olla riigi kõrgeim võimukandja – kuningas või president... vaat siis alles saaks teha kõike, mida hing ihkab, keegi ei kamanda ja pudru võib taldrikule jätta ning hambaid ei pea ka pesema, kui ei taha... Selgub, et riigi esimene mees ei saa sugugi kõige üle otsustada. Jah, ta võib uue koolihoone avamata jätta ja vastses munaseaduses parandusi teha.

Aga oma lemmikkiiktooli ja karjakrantsist koera ei lubata tal lossi kaasa võtta. Ka uusaastakõnest kärbitakse enneolematud (ent sümpaatsed, päriselt ka!) mõtted välja. Lasterikka pere pool mustika­kooki süües ei ole ta mitte külaline, vaid koos lastega justkui näitleja, kes etendab (tele)publikule mustikakoogi söömist. Oma­etteolekut õigupoolest enam polegi.

Saab selgeks, et kõrge kohaga kaasneb ohtralt vastutust, samavõrra kõrvalseisjate halvakspanu ja isiklikku vabadust jääb järele õige vähe. Täiskasvanud lugeja pilgule paistab just nii. Pisut piinlik on lugeda, kuidas üldsus presidendi otsustele reageerib. „Kas me sellist presidenti tahtsimegi?” seisab lehtedes. Ja kui otsus osutub päästvalt õigeks, siis järgmisel päeval loeme samast, et just sellist presidenti me tahtsimegi!

Muigama ajab mütsiasjatundjate reaktsioon, kui president kannab maijooksu ajal lapselapse heegeldatud triibulist mütsi. „Kõik väljamaa inimesed hakkavad nüüd meie üle naerma,” halavad nood. See kõik on väga tuttav! Ja niiviisi kirja pandult väga naljakas.

Korralekutsuv noot on kirjaniku kommentaaris, et kodus teleka ees on ju hea öelda, mida aga sülg suhu toob. Muidu jääb Pervik elutargalt tolerantsele positsioonile, nagu ta ilmarahva arvamisi uusaasta kõne hindamisel teada annab: „Mõnede meelest oli see jama, mõnede meelest lõpmata lahe.” Ja ta pakub hea retsepti kõikmõeldavate olukordade lahendamiseks: „Sõbraliku oleku ja rahuliku meelega võib paljutki korda seada.”

Perviku sõnum lasteraamatus on muu hulgas ka selles, et suures poliitikas saab jääda iseendaks, saab jääda inimlikuks ning omakasupüüdmatuks. Pontusel on säilinud võime ennast kõrvalt vaadata, ka iseenese ja oma rolli üle muiata, ning ta on puhuti üpris häbelik.

Enne kõiksugu valimisi

Lapse jaoks on eredad hetked arvatavasti mujal. Mustikakook presidendi heleda pintsaku rinnaesisel, salamahti lossi mehkeldatud sõber koer ja teine koer lossi auvahtkonda kimbutamas (muuseas, presidendi nimekaim!), hädavale lubatavus jms.

Aga mis kõige toredam, Perviku president Pontus hoiab väga oma lapselast, korraldab oma tööd seda­mööda, et jääks aega olla temaga koos ja täita antud lubadused. Sellist meest võib usaldada küll, kes täidab lapsele antud lubadusi. Säherdune on sõnapidaja ka muudes asjades. Kasulik vihje enne kõiksuguseid valimisi, kas pole?