Kristín Steinsdóttir
Kõige rohkem meeldib mulle kokandustund. See tund on iga kahe nädala tagant, aga mina tahaksin, et see oleks iga päev. Miks on nii, et toredad asjad toimuvad nii harva, aga igavad asjad nii tihti?
Me paneme endale põlled ette ja peseme käed puhtaks. Siis jagab õpetaja meid gruppidesse. Seda teeb ta sellepärast, et me õpiksime koostööd. Mõnikord satun ma mõnda igavasse gruppi, kus keegi tahab kõige üle üksinda otsustada või ainult lollitada ja kõik ära rikkuda. Kõige rohkem meeldib mulle olla tüdrukuga, kelle nimi on Ása Hyan. Varem elas ta Koreas ja minu meelest on ta maailma kõige ilusam tüdruk.
Ta sõtkub tainast oma väikeste helepruunide kätega ja ta silmad on peaaegu mustad. Ma ei julge teda eriti pikalt vaadata, aga ükskord ma ikkagi nägin ta silmi. Peeglist vaadates olen ma kahvatu, tihti isegi hall. Kõik lapsed koolis on hallid, ainult mitte Ása Hyan. Ikkagi öeldakse, et me oleme valged. Sellest ma nüüd küll aru ei saa.
Me teeme kukleid ja suhkrukringleid ning kaunistame need rosinatega. Pärastpoole sööme sooje saiakesi, joome piima ja räägime üksteisele lugusid. Ma istun Ása Hyani kõrval, mälun nii aeglaselt kui võimalik ja loodan, et see söögikord ei lõpe kunagi ära.
(Kristín Steinsdóttir „Kodulinna ingel”, islandi keelest tõlkinud Toomas Lapp)
- Mis tund meeldib sulle kõige rohkem? Miks?
- Missugused on sinu arvates need tõeliselt toredad asjad, mis vaid väga harva toimuvad?
- Miks lootis loo peategelane, et kokandustunni söögikord ei lõpe kunagi?
- Arutage pinginaabriga, mille poolest on rühmatöö tunnid toredad ning mille poolest mitte.
