Mida vana aja tundides peale õppimise veel tehti

Tiia Toomet

Vana aja tundides enamasti õpiti, aga mõnikord tegeleti ka muude asjadega. Näiteks rebiti vihikust ruuduline leht välja ja mängiti pinginaabriga trips-trapstrulli või laevade pommitamist. Vahel, kui õpetaja vihikuid parandas või muidu pikemalt hõivatud oli, mängiti ka mitmekesi ribamängu.

Ribamäng käis nii, et iga mängija võttis pika pabeririba ja kirjutas selle ülemisse äärde poisi nime. Seejärel murdis paberi kokku, nii et nime ei olnud näha, ja andis selle edasi järgmisele mängijale, ise aga võttis eelmiselt mängijalt tema riba. Nüüd kirjutasid kõik ribale tüdruku nime, murdsid jälle kokku ja andsid jälle edasi. Nii ringiratast, kuni kõik, mis vaja, kirjas oli. Vaja oli: poisi nimi, tüdruku nimi, mida teevad, kus kohas, kes pealt näeb ja mida ta ütleb.

Kui ribad olid täis kirjutatud, rulliti need lahti ja loeti läbi. Tavaliselt oli kokku sattunud igasuguseid naljakaid asju. Näiteks: Tõnu ja Malle otsivad täisid direktori kabinetis, vanapagan näeb pealt ja ütleb: sõitke seenele! Või: Georg Ots ja Maarika musitavad sõnnikuhunnikus, ema näeb pealt ja ütleb: kikerikii! Mõned nõksud olid ka, et asi parem välja tuleks. Poisi ja tüdruku nimed pidid tuttavad olema. Võis kirjutada ka õpetaja või mõne tuntud inimese nime. Tegemise kohale kirjutati vahel rumalaid sõnu. Ettelugemise ajal siis kõik itsitasid. Kui itsitamine liiga kõvaks läks, juhtus, et õpetaja tuli ja võttis pabeririba oma kätte. Õpetaja luges pabeririba läbi, aga ei hakanudki itsitama, läks hoopis näost punaseks. „Niisuguseid sõnu, nagu siin, pole sõnaraamatuteski olemas,” ütles õpetaja. „Kas teil häbi pole niimoodi kirjutada?” Õpetaja ees oli natuke häbi küll. Aga ega see polnud ka talle lugemiseks mõeldud.

Teinekord juhtus, et oli kiiresti vaja mõnele kaugemal istuvale klassikaaslasele midagi teatada. Siis kirjutati sõnum paberitükile, murti see kokku, kirjutati saaja nimi peale ja saadeti käest kätte või visati üle klassi.

Kirjades anti vanasti edasi igasuguseid tähtsaid sõnumeid. Näiteks küsiti: „Mida sa praegu teed?” Või pandi ette: „Lähme pärast tunde koos koju.” „Kas sa tead, et sul on suured kõrvad?” kirjutas Maarika Ingole. „Sa oled nii loll, et kahju kohe,” kirjutas Ingo vastu.

Mõned kirjad olid eriti salajased. „Issand, kuidas mulle meeldib A! Ma olen vist armunud,” pihtis sõbratar sulle. „Minu arust on M palju kihvtim,” kirjutasid samale paberile vastu ja viskasid kirja sõbrannale tagasi. Nagu kiuste sirutas Toivo käe välja ja püüdis kirja kinni. „Sa ei tohi!” hüüdsite sõbrannaga mõlemad. Aga Toivo tohtis küll, luges kirja muiates läbi ja lükkas pinginaaber Andrese ette. „Anna silmapilk siia!” katsus sõbranna kirja endale kahmata. „Mis seal toimub!?” sekkus nüüd õpetaja jälle. „Tooge see paberitükk kohe minu lauale!” „Ära vii! Anna siia!” karjatas sõbranna Toivole. Aga Toivo viis kirja õpetajale, endal nägu laia naeru täis. Nüüd hakkas sõbranna nutma. Õpetaja vangutas pead. „Kui ma veel kord näen, et te tunni ajal kõrvaliste asjadega tegelete, saate kõik märkuse,” ütles õpetaja. „Kool ei ole mängukoht.”