Kuninganna Ann läheb kunstikooli

Marju Õunpuu

Kas sellepärast, et Tondi Jaani kiri jäi südamesse kripeldama, või hoopis sellepärast, et Ann igatses seina peale enda ja Eduardi portreed, igatahes võttis Ann kätte ja läks kunstikooli joonistamist ja maalimist õppima. Kunstiõpetaja oli värviste näppude ja rõõmsa naeratusega priske ja lahke naine. Ann oli õnnelik, sest tore õpetaja oli igasuguse õppimise juures meeldiv ja oluline.

Kõigepealt otsis õpetaja ühe suure paberilehe ja kinnitas selle maalimisalusele, kõrvale asetas tabureti, tollele papitüki ja pigistas sinna lörtsti punast, sinist ja kollast värvi, pintsli andis ta ka. „Las käia,” ütles ta siis ja läks ise teise tuppa.

Ann võttis pintsli arglikult pihku ja mõtles, mida ja kuidas ta peaks maalima, et nii tema kui Eduard ilmuksid pildi peale ja oleksid oma nägu. Ann ei tahtnud sinise ega punase näoga olla ja segas värvid kokku, kuid lilla nägu oleks veel koledam tulnud, kollane oleks hiinlase moodi välja näinud ja roheline nagu murueide tütar. Ann jäi päris nõutuks ja seisis kaua tühja paberi ees.

Kui õpetaja tuli lõpuks tagasi ja nägi tühja paberit, oli ta väga imestunud ega saanud aru, miks Ann polnud midagi maalinud.

„Ma tahaksin endast ja Eduardist ilusa pildi maalida, aga ma ei taha sinist, punast ega lillat nägu. Rohelist ja kollast hoopiski mitte.”

Õpetaja arvas selle peale hoopis, et alguses peaks proovima lihtsamaid asju – lilli ja koeri ja puid ja päikeseloojangut –, aga Ann oli ju ainult sellepärast õppima tulnud, et endast ja Eduardist pilti saada!

Õpetaja pigistas sinist, punast ja kollast värvi juurde ja läks jälle teise tuppa midagi nokitsema. Ann tõmbas paberile paar sinist triipu, tegi kollaseid täppe ja punaseid laineid. Kui paber oli lõpuks üleni värviga kaetud, võis sellel eristada kaht kollaste juuste, siniste silmade ja punetava näoga inimfiguuri. Olid need just Ann ja Eduard, ei olnudki väga tähtis, sest Annil oli nüüd julgust teha pintsliga kõike, mida ta ise tahtis, mitte seda, mida pintsel temast tahtis.