Kristiina Kass
1
Sügisel on väljas kõik kohad puude küljest langenud lehti täis. Selliseid ilusaid lehti on tore korjata. Vähemalt niikaua, kuni nad on veel värvilised ega ole tõmbunud käkrasse ja muutunud kõik ühtemoodi koledaks pruuniks. Sellised käkrad ei meeldi emale ka. Ta vihastab, kui need vaiba või voodi peale pudisevad.
Aga isa on see-eest väga õiglane.
„Las lapsed ometi naudivad sügise värvikirevust,” ütleb ta emale. Mis see väike praht ikka nii teeb, ära selle pärast pahanda.”
Aga ema ütleb, et järgmine kord võib isa ise kogu selle väikese leheprahi ära koristada, siis näeb kah, kui tore töö on põrandal põlvitada ja vaibakarvade vahelt näppudega pudi välja õngitseda.
2
Õnneks me Peetriga saime koolist täpselt ühel ajal sama ülesande. Me pidime korjama erinevaid puu- ja põõsalehti ja neid raamatu vahel kuivatama ja seej ärel vihikusse kleepima. Niimoodi nad ei pidavatki krimpsu kuivama ega nii lihtsalt pudisema.
Peeter teatas, et kavatseb korjata vähemalt viiekümne puu lehti, sest õpetaja ütles, et mida rohkem liike koguda, seda parem. Ma ei uskunud hästi, et Peeter saab neist poolegi kokku. Või siis peab ta kuskile välismaale sõitma, kus on teistsugused puud kui Eestis.
„Eriti kaugele ei pea ma minema,” teatas Peeter. „Lähemalgi on küllalt palju erinevaid taimi.”
3
Alles järgmine päev sain aru, mida Peeter sellega mõtles. Kui ma koolist tulin, oli mul kaasas terve kimp vahtra-, pihlaka-, kase- ja teiste puude lehti, mis ma kavatsesin raamatu vahele panna. Aga Peeter ei olnud korjanud mitte ühtegi puulehte.
„Kus kõik sinu lehed on?” küsisin ma Peetrilt.
„Raamatu vahel,” ütles Peeter ja võttis riiulist välja isa suure maailma kaardiraamatu.
Kaardiraamat on isa aare. See on väga vana, aga väga korralikult hoitud. Isa lubab meil seda lehitseda alles siis, kui me oleme käed ära pesnud. See on minu ja Peetri meelest muidugi suur liialdus. Selle kaardiraamatuga ei ole niikuinii mitte midagi peale hakata. Ema ütleb ka, et selles on maad ja riigid täitsa teistmoodi kui tänapäeval.
Aga isa kaardiraamat on ikkagi meie kõige suurem ja uhkem raamat ja nüüd oli Peeter pannud oma puulehed selle vahele kuivama. Isale ei meeldi see kohe kindlasti mitte.
„Isale ei meeldi see kohe kindlasti mitte, et sa oma vahtralehed tema raamatu vahele topid,” ütlesin ma Peetrile.
4
„Haa!” ütles Peeter. „Seal ei olegi vahtralehti!”
Siis näitas Peeter, mida ta oli raamatu vahele pannud. Seal oli üks leht igast ema toalillest: terav piklik palmileht, terve ämblikutaime poeg, nii suur monstera auklik leht, et selle ääred paistsid raamatu vahelt välja, mitu sellise taime lehte, mille nime ma ei tea, ja pikk paks aaloeleht, mille ühest otsast oli voolanud valget plöga Hispaania kaardi peale. Raamat ise ei läinud selle aaloe lehe kohalt üldse kinnigi.
Ma ütlesin Peetrile, et aaloeleht on raamatu vahele panemiseks liiga paks ja sodine, aga Peeter ütles, et see kuivab kindlasti sama õhukeseks nagu teisedki, kui aga raamat raskuse alla panna.
Mina tahtsin ka oma lehed raskuse alla panna ja Peeter lubas minu lehed ka isa suure raamatu vahele torgata. Tema meelest oli kaardiraamat just selle asja jaoks sobiv, sest sinna mahtus kaks vahtralehte ühele leheküljele.
5
Me mõtlesime tükk aega, mis raskuse me raamatu peale paneksime. Peeter pani ette, et mina seisaksin selle peal mõne tunni, aga mina ütlesin, et sama hästi võiks Peeter ise seda teha, või õigupoolest veel paremini, sest tema on palju raskem kui mina.
Lõpuks otsustasime siiski panna raamatu elutoa laua jala alla. Elutoa laud on jube raske ja Peetrile tuli täitsa higi pähe, kui ta lauanurka tõstis. Ta limonaadiklaas veeres ka põrandale, sest selle oli ta laua peale unustanud, aga Peeter ütles, et teaduse nimel on sadu aastaid ohvreid toodud ja nende tagajärgede all kannatatud. Mina ütlesin, et limonaadiloigust vaiba peal võib tulla Peetrile üsna ebameeldivaid tagajärgi.
Selles asjas oli mul õigus.
6
Kui ema koju tuli, nägi ta kõigepealt viltust elutoa lauda ja siis punast plekki vaiba peal. Ta hakkas Peetriga pragama ja saatis ta lapi ja puhastusvahendi järele.
Siis tuli isa koju ja nägi oma kaardiraamatut lauajala all.
„Ma tahaksin teada, mida teeb mu kaardiraamat põrandal?” küsis ta üpris vihaselt.
„Ja mida, kirevase päralt, teeb mu kaardiraamat lauajala all?” küsis ta veel vihasemalt ja tõstis laua raamatu pealt ära.
„Ja mis prahti te selle vahele olete toppinud?” karjus ta, kui nägi monstera lehte raamatu vahelt välja paistmas.
Ma ei taha isegi mitte rääkida, mis siis juhtus, kui isa nägi aaloelehte ja Hispaania kaarti. Ja kui ema nägi aaloelehte ja kõiki teisi toalillelehti.
7
Ma ei ole päris kindel, kas Peetril ikka tasus tuua teaduse nimel nii palju ohvreid ja tagajärgede eest kannatada. Seda enam, et õpetaja käskis Peetril siiski uued lehed vahtra, pihlaka, kase ja teiste täitsa tavaliste puude alt korjata.
Vähemalt Peeter on juba otsustanud, et paneb oma puulehed seekord loodusõpetuse raamatu vahele kuivama. Et kellelgi ei oleks midagi ütlemist. Ja raamatu paneb ta telekalaua jala alla. Ma ei usu küll, et Peeter jaksab üksi telekalauda tõsta. Selle jaoks läheb kindlasti vähemalt kahte last vaja.
(Kristiina Kass „Peeter ja mina”)
- Mida sa arvad palas aset leidnud sündmustest? Kas Peetril tasus teaduse nimel niisuguseid ohvreid tuua? Põhjenda, miks sa nii arvad.
- Kavasta tekst. Et see kergem oleks, on tekst jagatud seitsmeks osaks. Loe iga osa rahulikult läbi ja otsusta, kuidas katkend ühe lausega kokku võtta. Kirjuta kava vihikusse.
- Õpi teksti kava abil tekstilähedaselt jutustama.
- Lehtede korjamine ja kuivatamine oli huvitav ning veidi teistsugune kodutöö. Meenuta, missugused erilised tunnid või koduülesanded on sulle väga meeldinud. Miks just need?
