Kuki läheb kooli

Markus Saksatamm

Äratuskell helises pool üheksa hommikul.

„Esimene tund jäi täna ära,” seletas Gregor Kukile, ise kiiruga riietudes. „Tavaliselt algab koolipäev kell kaheksa.”

„Zooru-nimelisel planeedil algavad tunnid pärast lõunat,” teatas Kuki haigutades. „Tead, seal elavad suured karvata küülikud, kellel on sada kõrva. Ärkavad hommikul ja hakkavad kohe oma kõrvu pesema. Ega siis pesemata kõrvadega sobi kooli minna. Nii lähebki neil hulk aega ja kooli jõuavad nad umbes kella poole kaheks päeval.”

Nad sõid kiirustades hommikust. Gregor pakkus külalisele röstsaia magusa pähklivõiga. Kuki limpsis pähklivõi saia pealt ära, saia aga pistis tagataskusse.

„Viin selle Okidoki sõjamuuseumisse,” ütles ta ja tema nägu lõi särama. „Las vaatavad, kui jubeda asja peale maalased maiust määrivad.”

Siis klõpsutas Kuki möllunaatori klahve ja muutus päris tavaliseks poisiks. Tundus, et kõik on kooliminekuks valmis.

Gregori kool asus paar tänavat edasi.

„Kes see uus poiss on?” küsisid sõbrad garderoobis uudishimulikult.

„Tema tuli nagu vahetusõpilaseks või nii,” ühmas Gregor jopet seljast võttes. Esimene tund oli ajalugu. Õpetajanna rääkis

Jaroslav Targast. Lastele see õpetaja meeldis. Ka Kuki kuulas algul huviga. „Jaroslav Tark oli Vene riigimees, kes elas 11. sajandil,” rääkis ajalooõpetaja. „Ta vallutas Tarbatu linnuse...”

„Kuidas ta siis tark oli?” ei mahtunud Kukile pähe. „Tark inimene ei kipu kaklema! Küllap oli see sinu Jaroslav lihtsalt üks tige vanatoi!”

Õpetaja vakatas ja vaatas Kukit kohkunud ilmel.

Kuki rehmas käega. „Eks neid tigekopse ole mujalgi. Ühel Turtsnippelinimelisel planeedil elavad kaks venda. Nad muudkui vaidlesid omavahel. Muudkui, et kumba vanaema rohkem armastab. Ja siis veel, et kumb jaksab rohkem mannaputru süüa. Lõpuks läksid nad päikese pärast tülli. Otsustasid selle omav ahel ära jagada, võtsid suure sae ja hakkasid päikese poole lendama...” Kuki tegi ilmeka pausi ning vangutas laitvalt pead. „Muidugi said nad enne kohale jõudmist päikesepiste. Ja nüüd on nad puhta jaburad.”

Õnneks helises sel hetkel kell ning Gregor hingas kergendatult.

Näis, et Kukile vahetund meeldis. Lustakas kära ja sagimine täitsid koolikoridore. Siis aga ilmus välja Suur-Jann, kaheksandik ja hirmus riiukukk. Jann, õige nimega Jaanus Suur, oli juba mitu korda istuma jäänud. Kõik kartsid teda. Jann astus joonelt Kuki juurde.

„Kuule, uus kutt, miks sul Nike’i seljas ei ole?” noris ta ja tõukas Kukit õlaga. „Sa oled vist jumalast rott-vend! Mingi penskarite silmatera, äh? A minu onu on Pirita krahv, kimab bemuga ringi. Kuuled ka vä? Sa oled ikka täitsa mööda omadega. Ei jaksa Nike’i osta vä? Sa ei ole ok ega norm, sa oled irv!”

Suur-Jann mälus närimiskummi ning põrnitses oma ohvrile tühja pilguga otsa.

„Mis see Nike on?” küsis Kuki.

„Klemm on täitsa aju-tropp!” irvitas Jann. „Nike on jumalast kõva sõna. See on firmakas.”

„Ma käisin kord planeedil nimega Zlõkk,” teatas Kuki. „Zlõkilased käivad ilma püksata ringi. Neil jätkub riiet ainult särkide tarvis, sest Zlõkk on väga vaene planeet. Jah, pükse neil pole, aga mõistus on peas. Teie planeedil on kõik vastupidi.”

Jahmunud pätipoiss ei osanud midagi kosta. Ta tõstis hoopis käe, et Kukit lüüa.

Korraga juhtus midagi imelikku. Närimiskumm muutus Janni suus suureks õhupalliks, tõstis ta lae alla ja lõhkes siis suure pauguga. Põrandale maandunud poiss ajas end vihaselt jalule ja vaatas vastast otsides ringi. Lapsed aga naersid nii et kõht kõveras – Janni firmadress oli muutunud roosaks kleidiks! Poiss kiljatas nutuselt ning pistis jooksu. Siis helises kell tundi.