Nõianeiu Nöbinina

Kristiina Kass

Teised nõialapsed hakkasid noort nõiat üdrukut Nöbininaks pilkama. Ajapikku hakkas isegi oma lihane moor teda selle nimega kutsuma. Ning varsti ei mäletanud enam keegi, mis oli Nöbinina õige nimi, või kas tal üldse kunagi oli muud nime olnudki.

​„Ma tõesti ei tea, mida ma selle plikaga küll peale hakkan,” kurtis Rumilda tihtilugu teistele nõidadele. „Ta ei söö isegi ämblikke!”

„Mis sa seletad! Ei söö ämblikke?” kiljusid nõiamoorid ja kiskusid endal suurest vapustusest tuustide kaupa juukseid peast.

„No ei söö, tee mis tahad! Maipõrnikad veel kuidagi lähevad, aga ämblikke ei nõustu ta suu sissegi võtma. Ma olen toppinud küll, suuri ja väikesi, siledaid ja karvaseid, aga see kurivaim sülitab need kõik välja!”

Torminõid Tamburiine vahtis talle vihast sähistades otsa.

„Püha käristus! See on ju hea toidu raiskamine! Malakat on sellisele nähvitsale vaja, malakat, ma ütlen!”

„Sa muidugi tead, mida see tähendab, kui nõialaps ämblikke ei söö?” kõmistas Tarknõid Teamundus ja tõstis oma kärnase sõrme teadja näoga püsti. „Temast ei saa eales õiget nõida! Aga seda oli muidugi arvata, kui ta juba vastkoorunust peale selline kidur ja nöbininaga oli.”

Nõiakoolis ei olnud Nöbinina kuigi tubli õpilane. Kui teised nõialapsed segasid oma kateldes ämblikuvõrke, konnasilmi, herilasetiibu ja mürgiseid näsiniinemarju, et äikest, välku ja paduvihma võluda, mõtles Nöbinina välja hoopis oma retsepte. Ta puistas patta kastepiisku, metsmaasikaid, kollaste lillede õielehti ja mett ning jäi muheledes hetke pärast taevasse kerkivat eredavärvilist vikerkaart imetlema. Aga niipea, kui nõiaõpetaja seda märkas, hakkas ta raevukalt kriisates jalgu trampima, nii et Nöbinina pidi oma vikerkaare jalamaid ära koristama.

Kui Nöbinina saja-aastaseks sai, anti talle nõiakoolist lõputunnistus ja luba hakata kasutama nime Nõiamoor Nöbinina.

„Nõiamoor kõlab kuidagi kole kurjalt,” arvas Nöbinina seepeale.

„Ja mida sina siis tahad?” kraaksatas õpetaja Nöbinina jultumusest pahviks löödult. „Nõiad peavadki kurjad olema!”

„Jajah, ma saan sellest aru küll. Aga siiski oleksin ma palju parema meelega hoopis Nõianeiu.”

„Mis asi? Nõianeiu! Kas sa ütlesid NÕIANEIU?” ei suutnud õpetaja oma hiigelsuuri kõrvu uskuda.

Nöbinina lõi arglikult naeratades pilgu maha ja noogutas pead.

„Jah, Nõianeiu! Nõianeiu Nöbinina! See läheb nii hästi kokku!”

Nõiakooli õpilased ja õpetaja prahvatasid kooris hirnuma, korskama ja räuskama. Nad lõid kämblaid vastu reisi, hoidsid kõhtu kinni ja vingerdasid naerukrampides klassipõrandal. NÕIANEIU! Keegi neist polnud kunagi varem kuulnud midagi nii naeruväärset!

„Nõianeiu! Krääh-krääh-krääh!” röhkis õpetaja naerda. „See kõlab täpselt sama nõmedalt nagu Nöbinina! Ja just selletõttu sobibki see sinule tõepoolest sama hästi, just nagu konnasilm varba otsa!”

Sellega oli asi otsustatud ja Nöbininast sai Nõianeiu Nöbinina. Lõpuks ometi oli ta saanud täiskasvanuks ja sai nüüd loa kolida oma nõiamajja ning teha edaspidi enam-vähem kõike, mida ise tahtis.