Astelpõõsahaldjas

Christl Vogl

Astelpõõsahaldjas istus oksal ja põrnitses tusaselt enda ette. Ta ei tundnud elust rõõmu. Polnud kedagi, kes temaga mängida või rääkida oleks tahtnud, kuigi tema põõsa otsas kasvasid ometi nii ilusad punased marjad.

Ainult linnud lendasid siia, aga nemad tulidki marjade pärast. Kõik hoidsid temast eemale, sest ta oli nii torkiv. Ta sai sellest muidugi aru, kuid see ei meeldinud talle sugugi. Aga olgu pealegi, kui kõik juba teda nii kangesti okkaliseks pidasid, võis ta neile näidata, kui okkaline ta tõepoolest olla oskas!

Astelpõõsahaldjas ajas oma põõsa astlad veel rohkem turri. Isegi linnud ei julgenud nüüd põõsale läheneda. Niimoodi läks mööda mitu nädalat.

Astelpõõsahaldjas ei nukrutsenud enam, vaid muutus pahuraks.

Ja ta läks üha pahuramaks, sest üksindus ei tee kellegi tuju paremaks.

Enne jõule viisid inimesed metsast kaasa käbidega kuuseoksi ja väikseid kuuski. „Mis nad nendega küll peale hakkavad?” imestas astelpõõsahaldjas.

„Nad ehivad okstega oma maju ja kuuskedest saavad jõulupuud, mille külge nad panevad jõuluehted,” kostis hääleke tema kõrval. Imestunult pöördus astelpõõsa haldjas hääle suunas ja nägi enda kõrval seismas väikest päkapikku. „Kes sina veel oled?”

„Mina olen jõulupäkapikk. Kas sa pole minust siis midagi kuulnud? Aga sellest pole midagi. Ütle mulle parem, miks sa nii pahur välja näed? Varsti on käes jõuluõ htu ja keegi ei tohi siis pahas tujus olla,” ütles jõulupäkapikk.

„Sina oleksid samuti kuri, kui sa kellelegi ei meeldiks. Ja kas tead, miks ma kellelegi ei meeldi? Sest ma olen nii okkaline!” kurtis väike haldjas.

„Ma vist saan aru, miks sa kellelegi ei meeldi, aga siin saad aidata ainult sina ise. Su põõsal on küll asteldega lehed, aga mis siis? Maailmas on nii palju taimi ja lilli ja loomi ja putukaid, kellel on astlad. Nad kõik saavad päris hästi hakkama. Pole nad sugugi pahurad või kurvad. Nad on rõõmsad just sellisena, nagu nad on. Sina aga ei ole, ja seepärast oledki sa üksi jäänud. Sa peaksid kõige pealt ikka iseenesele meeldima. Koos kõigi oma astlatega,” andis päkapikk talle nõu.

Väike haldjas sai aru küll, mis päkapikk talle öelda tahtis. Ta meisterdas enesele punastest marjadest torukübara ja pani selle pähe, et näha välja nagu kloun. Ühest punasest marjast tegi ta nina ja hakkas siis lõbusalt ringi kepslema ning lustlikke laulukesi lõõritama. Ja kõiki möödujaid k utsus ta kaasa lööma.

„Vaata aga vaata,” mõtlesid loomad ja haldjad, „astelpõõsahaldjas pole sugugi nii okkaline. Hoopis võluv ja lustakas. Ja kas ei läigi need punased marjad sakiliste roheliste lehtede vahel kenasti!” Inimesed arvasid sedasama ja hakkasid punaste marjadega astelpõõsaoksi koju kaasa viima ning nendega oma maju ehtima.

Ja nii teevad nad seda tänini, astelpõõsahaldja suureks meeleheaks.