Viljaküla Brita memuaarid

Kristel Salu

Ühel päeval, kui ma olin oma raamatu kirjutamisega juba nii kaugele jõudnud, et polnud enam ilus pooleli jätta, jäin ma mõttesse. Mõtlesin, et mis siis ikkagi saab, kui minust kui lihtsalt Viljaküla Britast saab äkki kuulus Viljaküla Brita, kui minu raamat juhtub olema vapustavalt hea. Kui minust saab kuulus inimene, siis tehakse ju minust ükskord monument või mis ta nüüd oligi. Ma olen linnas mitut monumenti näinud ja mina küll ei tahaks kivikujuks muutuda. Tuvid ju istuvad siis mulle pähe, sest neilt ei ole erilist lugupidamist oodata isegi kuulsa inimese vastu, kui nad just ise ei nimeta lugupidamiseks seda märki, mille nad sinna ilmtingimata maha jätavad. Ma loodan, et ma ikka nii kuulsaks ei saa.

Kuna ma soovin aga, et sellest raamatust tuleks ikka üks võrdlemisi tark raamat, siis otsustasin, et lähen ja teen Samueliga ühe intervjuu. See on selline asi, kus targale inimesele esitatakse tarku küsimusi. Muidugi esitatakse neid ka rumalatele inimestele, aga minu arvates on see küll üks suur ajaraiskamine. Kõige koledam lugu on muidugi see, kui esitada tarkadele inimestele rumalaid küsimusi, sest tark inimene võib isegi neile targalt vastata ja rumalad inimesed peavad teda siis kohe väga rumalaks. Mulle vähemasti tundub nii. Või olen mina üks rumal tüdruk, kes tahab kangesti tarka juttu ajada?

Samuel on igatahes väga tark ja ma kartsin kangesti, kas ma ikka küsin ta käest piisavalt tarku küsimusi.

„Samuel, ütle mulle palun, mis asi see õnn ikkagi on?” alustasin mina ja vaatasin, kuidas ta parajasti sinist ja kollast värvi kokku segas.

„Sul on täna õite filosoofilised küsimused.” Samuel kissitas silmi.

Mulle tundub, et ta kissitab silmi alati, kui talle mõni kaval mõte pähe tuleb.

„Paljude jaoks on õnn see, kui pole aega mõelda, et oled õnnetu,” ütles ta siis.

Ma ei tea, kas ma esitasin ikka targa küsimuse, sest ma ei saanud Samueli jutust päris hästi aru.

„Aga mis on sinu jaoks õnn, Samuel?” jätkasin ma siiski.

„Mis sa arvad, kas see on õnn, kui sul õnnestub sinisest ja kollasest värvist üks korralik roheline kokku segada?”

„Ma arvan, et see vist ikka on õnn küll.”

„Vaata, kulla preili, suur õnn võibki istuda nii pisikese asja sees, et enamik teda ei märkagi.”

„Siis on neil vist vaja prillid muretseda.”

„Ma arvan, et ega silmad ei tunnegi õnne ära, seda peab tegema süda. Või mis preili arvab?”

„On vist ikka küll nii. Aga mis siis saab, kui süda ka ei tunne?”

„Ei siis ole enam midagi muud teha kui meelt lahutada. Nii pole aega aru saada, et tegelikult on õnn juba ammu vehkat teinud.”

„Kas sina siis kunagi meelt ei lahuta, Samuel?”

„Miks ei. Ma teen seda näiteks praegugi.” Samuel tõmbas paberile hoogsalt ühe punase joone sinise joone kõrvale.

„Aga sina ju ei ole õnnetu?”

„Ei ole ma nigu märgand jah muremõtteid siin kandis ringi luusivat.”

„Aga sa ju ütlesid, et meelelahutust vajavad need, kes on õnnetud.”

„Oma teada pole ma nagu ütelnud, et õnnelikud kunagi meelt ei lahuta.”

Nüüd ei saanud ma enam mitte mõhkugi aru. Mõtlesin, kas mitte tädi Klaral polnud algul ikka veidike õigus, et Samuel on hull, või olen hoopis mina hulluks läinud.

Samuel jätkas, nähes minu nõutust: „Kõik inimesed lahutavad meelt, kulla preili, vahe on ainult selles, et õnnetud inimesed a r v a v a d sel hetkel, kui nad meelt lahutavad, et nad on õnnelikud, õnnelikud inimesed aga t e a v a d, et nad on õnnelikud ja seetõttu nad sel puhul meelt lahutavadki.”

„Kas need inimesed ongi siis õnnelikud inimesed, kellel süda tunneb, mis on mis?”

„Mis sinu süda selle peale ütleb?” küsis Samuel ja lisas oma pildile ka veidike kollast.

Mulle tundus, et minu süda viskas äkki ühe hundiratta ja tegi siis veel ühe kukerpalli. Ma t e a d s i n, et ma olen üks väga õnnelik tüdruk ja üks põhjus on selles, et mul on nii tark ja hea sõber nagu Samuel, ehkki paljud peavad teda imelikuks, sest nende süda ei tunne enam ammu mitte kui midagi.

„Aga miks mõnel siis süda äkki enam midagi ei tunne?” küsisin ma lõpuks.

„Ju ta on tüdinud, et tema nõu enamasti kuulda ei võeta, sest inimese suur ego tahab ikka midagi muud, kui tema ütleb, ja siis tõmbabki ta kardinad ette – selleks, et mitte kunagi enam näha, mis t e g e l i k u l t toimub.”