Jõulud

Hillar Palamets

Hilissügis oli pime ja sünge aeg. Päike käis ikka madalamalt ja inimestele tundus, et see võib taevavõlvilt hoopiski kaduda. Kui lumi lõpuks maha tuli, muutus mõnevõrra valgemaks. Siis saabus 21. detsember, talvine pööripäev. Neli päeva järjest olid ühepikkused. Selle kohta öeldi, et „päike on pesas”. 25. kuupäevast peale hakkasid päevad kukesammu võrra pikenema. Paljud rahvad pühitsesid seda kui päikese taassünni päeva.

Ristiusk kuulutas 25. detsembri Kristuse sünnipäevaks. See oli aasta tähtsamaid usupühi, mida tuli pidada kolm päeva. Talurahval eelnes jõuludele mitmenädalane ooteaeg. Siis lõpetati suuremad tööd, veeti metsast tallu varuks küttepuid ja hagu ning heinamaa küünidest või kuhjadest loomadele heina. Nii oli jõulude ajal mureta, sai pikemalt puhata. Otsesed ettevalmistused jõuludeks algasid 21. detsembril – toomapäeval. Sel päeval võeti ette suurpuhastus. Seintelt pesti maha sinna kogunenud tahm ja nõgi, et „Tahma-Toomast tarest välja ajada”. Jõuluõlu oli juba aegsasti käima pandud. Nüüd oli paras aeg tappa nuumal olnud siga ja hakata jõuluvorste tegema. Algul valmistati tangudest vorstirohtudega maitsestatud puder, mis hiljem topiti puhastatud seasoolikatesse. Kui vorstipuder segati seaverega, saadi verivorsti. Vorstitegu nõudis oskust, mistõttu see usaldati talu kõige vanemale naisele. Selle töö juures tuli vaikida. Muidu minevat vorstid keetmisel ja hilisemal ahjus küpsetamisel lõhki. Rasvast tilkuvad kuumad jõuluvorstid olid eestlastele vägagi suupärane roog.

Jõulude kõige oodatum aeg oli jõululaupäev. Mehed tõid tarre pikad õled, millel oli hea lebada, lastel teisel ja kolmandal jõulupühal hullata. Jõululaupäeva õhtul ja ööl pidi toit olema kogu aeg laual. Igaühel oli siis voli oma käega võtta head ja paremat: verivorste, sealiha, „jõuluorikat” (nii nimetati puhast rukkileiba, mille taignasse oli lisatud pekitükikesi ja millele oli antud sea ehk orika kuju) ning muud suupärast. Kombeks oli süüa vähemalt seitse korda, teinekord enamgi. Öösel seisis toit laual esivanemate vaimude tarvis, kes käisid koduseid vaatamas ja ootasid kostitamist.

Jõuluöö oli üldse üks imeline aeg, mil olid liikvel nii head kui halvad vaimud. Paharettide peletamiseks kasutati mitmesuguseid nõidusi. Kõige rohkem olevat nad peljanud ristimärgi tegemist või siis meieisapalve tagurpidi lugemist.

Jõulupuud ega jõuluvana keskajal ei teatud ega tuntud. Eestlaste tavadesse tulid nad üsna hiljuti – nii 150 kuni 100 aastat tagasi, päkapikkudest kõnelemata. Nemad on õige uue aja poisid. Küll kõnelevad vanad kirjad, et 1441. aastal pandud Tallinnas Raekoja platsile üles kaunilt ehitud jõulukuusk, mis hiljem põlema süüdati.

Esimese püha hommikul sõideti hobusega kirikusse jõulumissale. Nii nimetati ladinakeelset katoliiklikku jumalateenistust. Kui jõululaupäev ja esimene püha oldi kodus, siis teisel ja kolmandal pühal käidi külas, naabrite jõuluõlut ja jõuluvorste proovimas. Siis võis näha küla vahel liikumas jõulusante, kes soovisid pererahvale õnne ja head viljasaaki. Teinekord tuli koos saatjatega vastu jõulusokke, mõnel pool jõulukaru või jõulukurg. Õigemini – nendeks loomadeks maskeerunud naljamehed.

Päevad kuni uue aasta tulekuni olid poolpühad. 1. jaanuari kui uue aasta esimest päeva ehk nääripäeva hakati tähistama alles 17. sajandi lõpul.

Jõuluaeg lõppes kolmekuningapäevaga 6. jaanuaril. Sel päeval söödi-joodi viimased jõulutoidud ja õlu ning käidi külas. Järgmisel päeval viidi tarest jõuluõled välja. Naised said jälle voki taha istuda, sest jõuluperioodil oli ketramine keelatud.