Metsa pühapäev

Edgar Valter

See ei ole väga suur mets. Tund aega usinat astumist ja oledki metsa teises servas. Kui sa aga ei oska suunda hoida, võib kergesti juhtuda, et sammud metsas mitu päeva ringi, teist serva leidmata. Õigupoolest ei saagi selles metsas usinasti astuda – siin pole inimese poolt sissetallatud radu. On vaid loomarajad ja need võivad tihti kustuda, viimata kuhugi.

See on väga vana mets. Pole tal hooldajat, kasvab omapäi. Puud saavad täiskasva nuks, saavad vanaks, murduvad või vajuvad lihtsalt pikali, kiskudes maast lahti oma rohked juured. Mõned väsinud puud püsivadki vaid teiste najal, igatsedes taga kõvemat tuult, mis aitaks neil lõplikult samblasse puhkama heita.

[---]

Ühel päeval avanes vana tamme all väike ukseke. Avanes ja uksest astusid välja kaks maa-alust. Üks oli kes teab kui vana isand Kikertokk, teine õige noor ja pisike Nipinäpp. Mõlemal oli seljas pikk vöötatud kuub ning peas päratu laia servaga torukübar. Nad nägid õige head välja ja tuju oli neil ka silmatorkavalt hea.

„Nii, Nipinäpp, täna oleme metsauitajad. Tahan proovida, kui palju ma veel mäletan, mis kõik maailma eri paigus kasvamas on. Kus aga näen sobilikku kohta, sinna mõne lille, põõsa või puu võlun. Sina aga täiendad ja elustad metsa igasugu võõramaiste loomadega. Võid neid maha vaadata ka sellest paksust raamatust, mis sul kaenla all on. Aga pane tähele: kui sa mõnd kiskjat tahad siia võluda – olgu ta täissöödud kõhuga loom! Ega meie mets ole võõramaa loomade lihaait!”

Isand Kikertokk naeris oma hea võrdluse peale. Ka Nipinäpp oli rõõmsalt elevil – tõotas tulla huvitav päev.

„Hakkame astuma, Nipinäpp! Teeme nii, et täna on metsas pühapäev!”

„Just nii! Ja meil ka!”

Ja kaks väikest vemmalt murdsid tammealuselt lagedalt läbi pikkade rohukõrte endile teed paksu metsa alla.

Isand Kikertokk ja Nipinäpp kõndisid aeglaselt mööda metsaalust. Isand Kikertokk ikka ees ja pisike Nipinäpp ikka ta kannul. Vahetevahel isand Kikertokk peatus, tõstis oma võlusaua ja osutas kohta, kus ta soovis näha puhkamas mõnda lopsakat lõunamaist õit või puutüve ümber väänlemas mõnda toredat ronitaime. Mets muutus sellest nii tugevasti, et tõepoolest oli raske aru saada, kas oli see ikka üks põhjamaine mets või hoopis tükike lõunamaad.

„Isand Kikertokk! Sa vaid vaata – see on ju elevant! Ja kuidas ta sobiks siia!” hüüatas Nipinäpp, kes oli käinud kogu aeg, nina raamatus.

Isand Kikertokk peatus.

„Elevant? Kas sa ka tead, kui suur on elevant? Tal läheb siin puude vahel kitsaks.”

„Kui suur ta siis on?” uuris Nipinäpp.

„Noh, nii… keskmise sauna suurune,” leidis Kikertokk õige mõõdu.

„Ah nii,” jäi Nipinäpp mõttesse. „Et ainult keskmise.”

„Siis pole asi ju väga hull,” arvas ta siis. „Kui sa suurt ei suuda välja võluda, võiksid katsetada mõne väiksemaga.”

„Mis!? Kes ütles, et ma ei suuda?”

Kikertokk pöördus ägedasti ümber ja tõstis võlukepi. Kepi otsast kostis tasane praksatus.

„Olgu siis nagu keskmine saun!” hüüdis Nipinäpp ruttu vahele.

Aga ta jäi vist pisut hiljaks. Ei tulnud elevanti ega sauna. Ainult hämaraks läks. Maa-alused vaatasid, vaatasid – pole! Seda juhtub harva, et võlumine niimoodi nässu läheb. Kuid seletus ei lasknud ennast õnneks kaua oodata. Üks puu liikus paigalt, hetke pärast tõusis teinegi puu korraks õhku ja vajus tümpsuga uuesti maha. Isand Kikertokk mõtles selle imeliku nähtuse üle pisut järele ning tõstis siis aeglaselt pilgu üles. Tema järel ka Nipinäpp.

Hall. Õige palju halli. Ja neli halli puud kasvasid selle ülemise halli küljest maani. Või vastupidi. Ja liigutasid end veel pealegi!

„Võta oma elevant,” ütles isand Kikertokk.