Pöörane puhkus Parakatkus

Ilmar Tomusk

Natuke aega mööda metsavaheteed kõndinud, otsustas isa korraks metsa sisse põigata.

„Vaadake, poisid, mustikad hakkavad juba valmis saama,” hüüdis ta ning kutsus ka Volli ja Johannese endaga kaasa. Pooltooreid mustikaid noppides aeglaselt metsasügavusse liikudes jõuti varsti väiksele metsalagendikule, kust poisid ka metsmaasikaid leidsid.

Isa vaatas kella. „Olgu pealegi,” teatas ta, „kui me veel kümmekond minutit maasikaid sööme, siis oleme ikka kenasti graafikus.”

Peagi sai lubatud aeg otsa ning mehed jätkasid teekonda.

„Aga isa,” ütles Johannes, kui isa veidi aja pärast reipalt lagendiku serva poole sammus, „me tulime metsast välja hoopis teiselt poolt.”

„Ei tulnud,” vaidles isa, „selles kohas, kus meie metsast välja tulime, kasvas väike kuusk. Ja just selle kuuse poole me praegu lähemegi,” näitas isa käega lagendiku servas kasvava väikse kuuse poole.

„Minu meelest oli see hoopis see kuusk,” vaidles Volli ning näitas käega hoopis teises suunas. Isa ning Johannes pöörasid ennast ringi. Lagendiku teises servas kasvas täpselt samasugune kuusk nagu see, mida isa seni oma kindlaks orientiiriks oli pidanud. Nüüd lasid matkasellid pilgu ümber kogu lagendiku käia. Ja pilt, mis neile avanes, oli hullem, kui nad oskasid arvata. Sest kahele seni ilmeksimatult õiget suunda näitavale kuusekesele lisaks kasvas täpselt samasuguseid puid lagendikul veel vähemalt kolm.

„Me orienteerume hoopis päikese järgi,” pani isa ette. „Kes mäletab, kust poolt päike paistis, kui me tee pealt metsa keerasime?” päris ta.

Kahjuks ei mäletanud seda mitte keegi ja nii tuli väljapääs muudmoodi leida.

„Metsas orienteerumisel on väga tähtis ka sisetunne. Ja minu sisetunne ütleb, et me peaksime minema ikka selle kuuse suunas, mida ma alguses mõtlesin. Mis teie arvate?”

Nii Johannese kui ka Volli sisetunne ütlesid üksmeelselt, et isa sisetunne eksib. See aga ei mahtunud isale kuidagiviisi pähe, sest ei saa ju nii olla, et lapsed orienteeruvad metsas paremini kui isa.

„Ma tunnustan teie katseid meid õigele teele juhtida,” lausus isa, „kuid mulle tundub, et minu suund on ikkagi kõige õigem. Ja selle poole me nüüd ka lähme,” otsustas ta. „Ärge muretsege, varsti oleme Viitnal,” lisas ta reipalt ning seadis sammud metsa poole. Poistel ei jäänud muud üle kui talle järgneda.

Natukese aja pärast jõutigi taas kitsale metsarajale.

„Mis ma teile ütlesin, saimegi metsast välja,” kiitles nüüd isa.

„Aga isa, minu meelest pole see üldse see tee, mida mööda me enne tulime,” kahtles Johannes.

Isa seisatas ning vaatles ümbrust. Ka tema hinge puges kerge kahtlus, kuid ta ei kavatsenud sellele järele anda.

„See on seesama tee,” vastas ta, „vaadake, selle tee ääres on täpselt samas ugused lepad nagu meie tee ääres. Ja näe,” hüüdis isa rõõmsalt, „minu meelest on meie tee ääres just täpselt samasugune toomingas.”

See äratundmine andis isale julgust veelgi entusiastlikumalt matka jätkata. Ometi puges kahtlus pärast pooletunnist kiirkõndi talle taas hinge, kuna õiget teed pidi käies pidanuks nad juba ammu metsast väljas suure tee peal olema.

„Miski on siin ikkagi mäda,” pomises isa sammu veidi aeglustades. Kui aga seni lahedat edasiliikumist võimaldanud metsatee üha kitsamaks ja kitsamaks jäi ning lõpuks hoopistükkis ära lõppes, oli isa päris nõutu.