Lauren St John
Kui nad džiibi juurde jõudsid, asetas Tendai hommikusöögiasjad autosse ja võttis välja oma vintpüssi. Nad asusid jalgsi läbi oru teele. Päike kõrvetas nii, et isegi maapind lõhnas, nagu küpseks, ja taevas oli niisama sinine kui jäälinnu tiib. Praegusel kellaajal polnud mingist varjust juttugi, ent pitsisarnaste lehtedega okaspuud kihasid mesilastest, kudrutavatest tuvidest ja tuttpäistest hallturakodest, keda vanaema ja Tendai nimetasid „mine-ära-lindudeks”. Just selliste häältega oligi Martine hakanud Aafrikat seostama.
Ta hoidis Tendai ligi, kes kõndis ringi, käsi vintpüssi päästikul, ja valvas elevantide, piisonite ja kaitseala kõige ootamatuma käitumisega loomade – lõvide – pärast. Mees märkas kõike. Ta näitas Martine’ile vaenukäo poegade pesa, koomilist kameeleoni ning emaleopardi ja tema kahe poja jälgi. Ta oskas isegi öelda, kui suured pojad olid ja kui kiiresti väike perekond matkanud oli.
Mida rohkem Tendai rääkis, seda ilmselgem oli, et ta tundis Sawubonat nagu omaenda südant. Martine tundis end tema seltsis turvaliselt. Oma käriseva hääle ja rahuliku viisiga asju seletada meenutas mees tüdrukule tema isa.
 | |||||||
Äkitselt aga jäi Tendai vait. Ta tõi kuuldavale naksatusi, mis väljendasid ärritust, ja võttis taskust välja näpitsad. Nad olid orgu tulnud, et otsida sala küttide seatud püüniseid, traatsilmuseid või raudhambulisi lõkse, mis kägistasid loomi või murdsid nende jäsemed, nii et nad ei saanud liikuda ja surid aeglaselt. Martine jälgis meest, kui see viibutas lõksu – mis pika rohu sees oli peaaegu nähtamatu – üles ja lõikas katki roostetanud traadi, millega see puu külge köidetud oli.
„Ma ei tea enam, mida teha,” ütles ta, kui nad sisenesid meeldivalt jahedasse puudesallu. „Ükskõik kui palju ma ka neid püüniseid ei eemaldaks, on nad järgmisel päeval ikka tagasi. Ja hiljuti oleme hakanud ka oma suurtest metsloomadest ilma jääma. Viimasel kuul on kaotsi läinud nii lõvi kui ka piison. Ma tahaks, et me saaks valvuri palgata, aga rahaga on väga kitsas käes.”
Teda kuulates hakkas Martine’il hirm Jeremiah’ pärast. Mis siis kui tema kaelkirjak (ta oli juba hakanud Jemmyt enda omaks pidama) lebas ka kuskil, jalad teraslõksus murdunud?
„Tendai… ?”
Suulu asetas sõrme suu ette. Ta andis märku, et tüdruk peaks tasakesi edasi hiilima ja temaga koos puu taha kükitama. Nad istusid liikumatult. Mõne minuti pärast astus üks kudu graatsiliselt nende ees laiuvale metsalahkmele ja jäi laigulises päikesevalguses seisma. Tundus, justkui loom kuulataks midagi. Martine’i meelest oli ta Jemmy kõrval üks ilusamaid loomi, keda ta eales on näinud. Loomal olid spiraalsed sarved ja mandlikujulised silmad, mis asetsesid laias kollakaspruunis näos. Tema kurku mööda jooksis pikk valge siidjas karusnahk ja õlgadest küürus selga kaunistasid peenekoelised valged triibud.
„Ta on suurepärane,” sosistas Martine Tendaile, kes talle muigega vastas.
PAUH!
Kärinal sööstis Tendai pea kohal puutüve sisse püssikuul, puistates talle peale puupilpaid ja hirmutades Martine’i. Enne kui nad liikuma said, tabas teine kuul kudut kurku. Looma kaelast purskas verd nagu purskkaevust ja ta varises maha, jäädes liikumatult lesima. Martine kiljatas.
(Lauren St John „Valge kaelkirjak”,inglise keelest tõlkinud Livia Ulman)
- Ütle ühe lausega, millest oli katkendis juttu.
- Iseloomusta Tendaid. Mis laused näitavad, et Tendai oli suurpärane loodusetundja?
- Kes on salakütid? Millega nad tegelevad?
- Miks ei tohi salaküttida?
- Jätka töövihiku harjutusega 18.
- Katkendis on nimetatud mitut meile võõrast looma ja lindu. Vali nendest üks, kelle kohta otsid internetist teavet, ja koosta seda looma või lindu tutvustav plakat A4 lehele.
- Kirjuta pealkirjaks linnu või looma nimetus.
- Kui võimalik, siis otsi selle linnu või looma pilt ja lisa see plakatile.
Kui sul pilti ei ole võimalik leida, siis püüa teda ise joonistada. - Kirjuta plakatile kõige olulisem info selle looma või linnu kohta: kirjelda, kus ta elab, missugune ta välimus on, mida ta sööb jne.
