Rästikumürk

Aino Pervik

See oli Küi. Sookoll oli astunud rästik Küile raskelt selga. Küi oli sookolli hammustanud, nagu rästikul ehmatuse ja vihaga viisiks. Küi üllatus kolli nähes. Viha läks sedamaid mööda, asemele astus mure. Ei võinud ju teada, kuidas rästikumürk sookollile mõjub. Kollisuuruse loomakese surmas

Küi mürgine hammustus üsna kiiresti. Sookoll on küll iseäralik mehike, võib-olla suudab ta mürgile vastu pidada, aga võib-olla ka mitte. Küid haaras hirm. See sookoll oli kummaline olend. Kevadest saadik polnud teda näha. Ilma temata oli soo peal midagi puudu. Nüüd siis oli ta lõpuks leitud. Olukord kujunes aga selliseks, et sookoll sattus Küi läbi surmaohtu.

Vastumürki Küi oma mürgile ei teadnud. Talle endale see mürk viga ei teinud. Sookolli puhul ei võinud aga ootama ning vaatama jääda, mismoodi mürk mõjub. Viivitamisega oleks õige hetk lihtsalt mööda võinud m inna ja see oleks ehk saanud saatuslikuks.

Küi teadis, et mürk ei tohi sookolli kehasse laiali valguda.

Välkkiirelt lõi ta end sookolli reie ümber rõngasse ja pigistas veresooned tugevasti kinni. Veri on just see, mis maomürki mööda keha laiali kannab. Verd pidi kinni hoidma.

Sookoll oli ehmatusest ja valust maruvihane. Ei tema teadnud mürgist midagi, ei ka sellest mitte, mida maomürk sookollile teeb.

„Mine minema, jäle elukas!” karjus ta kõigest kõrist, püüdes ise madu enda küljest lahti rebida. Aga katsu sa libedat looma haarata, kui see kogu jõuga su külge klammerdub!

„Vastik roomaja, kao minust eemale! Ussisugu niisugune!” kisendas sookoll, püüdes sõrmi maokeha taha saada. Koll sõimas Küid igasuguste inetute sõnadega, mis ta aga teadis. Ise peksles ja viskles, kuidas jõudis.

Küi laskis tal rabeleda ja karjuda ega vastanud alguses midagi. Ta m õtles, et küllap sookoll varsti taltub. Hoidis ennast aga kõvasti sookolli reie ümber kinni, märatses koll, mis märatses. Praegu oli kõige tähtsam mürgi levimist takistada.

Läkski nii, nagu Küi arvas.

Varsti hakkas sookoll ilusasti paluma.

„Kuule, madu,” ütles ta, „lase mind lahti. Mul on valus, kui sa mind pigistad.”

Nüüd hakkas ka Küi sookolliga rääkima. Ilusasti ja veenva häälega. Ta vaatas kollile ainiti otsa nagu maol kombeks ja lausus sisinal:

„Sa pead mürgi varba seest välja imema. Sa pead mürgi varba seest välja imema.”

Niiviisi kordas Küi veel mitu ja mitu korda. Ei tea, kas oli maopilk see, mis sundis, või sai sookoll lõpuks ka ise aru, mis õieti juhtunud oli, igat ahes kummardus ta pikkamisi jalale lähemale, kuni ulatus suuga varbani. Ta hakkas mürki välja imema nagu kästud.

Haav oli aga liiga pisike, mürk ei tahtnud enam välja tulla.

„Ei saa kätte,” ähkis sookoll.

„Las ma hammustan haava natuke suuremaks, küll siis tuleb,” ütles Küi.

„No ei!” vaidles sookoll otsustavalt vastu. „Aitab juba puremisest. Jäta mind rahule, lase mind lahti.”

Küi ei lasknud sookolli lahti. Tal oli niisugune tunne, et kui sookoll otsa saab, ähvardab ka teda tume tundmatu tulevik. Mitte üksi teda, võib-olla isegi kogu sood. Mismoodi see nõnda olla võiks, sellega ei hakanud Küi oma pisikest maopead vaevama. Ju oli neil siis kõigil omavahel midagi ühist, kui ta niiviisi tundis.

„Ega mul kõik hambad ka mürgihambad ei ole,” ütles Küi. „Ma hammustan ettevaatlikult.”

Ja hammustaski.

Pisike libe pea lipsas lahedasti sookolli tõrjuvate käte vahelt läbi ja hambad tegid töö ära.

„Ime nüüd!” käskis Küi kileda vihiseva häälega. Ta hakkas seda hullu sookolli kinni hoides juba väsima. See lausa otsib ise oma hukatust, m õtles ta pahaselt. Toob oma ogarusega ka teistele häda kaela.

Sookoll tegi nagu kästud. Maomürk nõrises kergesti ja kiirelt haava seest välja. Koll muudkui imes ning sülitas.

Peagi oli haav puhas.

Küi lõdvendas haaret ja libises kolli reie ümbert ära. Sookoll hakkas tuimaks jäänud jalga hõõruma. Tal oli tunne, et peaks vist Küile tänulik olema, et õnnetu lugu nõndaviisi lõppes, nagu ta lõppes.

Ta poriseski endale nina alla: „Aituma.”

Sõimu pärast koll vabandust siiski ei palunud.