Väike hiiglane

Lehte Hainsalu

Väike hiiglane Rait on tegelikult pisike haldjas, kes elab koos oma perega metsas suure kuuse all. Ta hoiab ja armastab metsa, ta ei teagi, mis on linn ja mida seal tehakse. Kalev on tavaline linnapoiss, kes näeb haldjaid.

Nad said iga päev kokku. Kohtusid küll kaksi, küll kolmi – kas koeraga või koerata, mis oli peaaegu ükssama, sest Muki oli väga talitsetud oma suup ruukimises. Koer vahtis peremeest andunult, mis see iganes ka ütles. Ise püsis vait, nagu oleks ta enda asemel läkitanud kohale oma armastuse.

Kalev tõmbas midagi taskust, kaksas tüki küljest, hüpitas peopesal, viskas õhku. Muki vedrutas kõrgele üles, lõuapärad tegid lõmpsaki! ja suutäis kui vastuarmastuse tähis oli paika pandud.

„Tahad leiba?” pakkus Kalev Raidilegi.

Rait raputas häbelikult pead: ei, ei! ja ütles siis mitte ilma uhkuseta:

„Meie, hiiglased, elame õhust ja armastusest.”

Siis ütles Kalev:

„Tegelikult võib inimene üsna kaua ilma söömata elada. Joomata võib ta samuti olla kaua, kuigi mitte nii pikalt kui söömata. Ilma õhku h ingam ata ei tule ta toime tühist viit minutitki mitte. Isa ütles.”

„Aga armastus?”

„Armastuseta ei ela keegi elu ära. Noh võib-olla hingitseb, aga mis elu see on.”

Rait kogus julgust. Nüüd oleks paras hetk kuuse äraviimisest rääkida. Aga hetk oligi möödas, sest lehetäi Aphis hüüdis oma vastiku kleepuva häälega:

„Rait, Rait, rõõmusta, ma kolingi oma pesakonnaga minema!”

Raidil oli piinlik Kalevi ja koera ees. Ta püüdis vabandada:

„Kas ma ajasin sind ära! Nii ma ju ei mõtelnud!”

„Seal läks tõesti liiga kitsaks. Ja elukardetavaks. Lepatriinud muudkui sigivad ning nende vaglad on õgardlikud. Mina jaksan sünnitada vaid kakskümmend viis elusat last päevas, minu võimetel on piirid, mis triinuvaklade söögiisul nähtavasti puuduvad.”

„Kuhu sa minna mõtled?”

„Tont seda teab. Ootame siin lastega mõnd sitasitikat, üht Geotrupat, ehk viib tema meid natuke maad edasi.”

„Natuke maad ei aita. Minu meelest pole lähikonnas täivaba puuoksakestki.”

„Noh siis kulgen edasi jälle mõne sitikaga.”

Aphis oleks vist edasi rääkinud, kui sitasitikas Geotrupa poleks põrinaga maandunud, et märgatud põdrapabula kõlbulikkust uurida.

Aphis polnud laisk, puges koos järelväega kähku sitika kõhu alla, kõik haarasid karvadest, emand Aphisel oli jultumust kamandada:

„Las käia, vana pime Geotrupa! Selle pabula on põder nii ammu kaotanud, et sul ei tasu isegi peale sülitada!”

„Ma näen ise ka, mulle pole tarku tarvis!” porises sinimust tore läikiv isand.

„Leidsid takso! Uhke läikiv nagu mõni limusiin!” naeris Kalev südamest.

„Mis takso?”

„Linnas on taksosid murdu. Istud sisse, uksed lüüakse kahelt poolt kinni ja sõida, kuhu tahad. Näed, läkski lendu! Geotrupal on vastupidi, tema lööb uksed enne starti kahele poole hoopis lahti. Aga muidu takso mis takso, põriseb ja puha.”

„Sa ütlesid, et linnas. Räägi mulle linnast,” palus Rait.

„Mis ma oskan öelda nii harilikust asjast. Ma olen Tartus palju käinud, uudist ei ole. Noh ütleme, linn on suur sipelgapesa. Palju rahvast, ühed tulevad, teised lähevad. Kõik sagivad ringi, miks, ei tea, ju nad ise teavad – või ei tea nad ise ka.”

„Ah nii? Ja mis seal kuuskedega tehakse?”

„Kas sa mõtled jõulupuid?”

„Ma ei tea. Seda tean, et inimene paneb käe kuuse tüve külge, käsi teeb hirmsat mürinat ja puu tuleb naksaki! lahti nagu tõrvalill. Inimene viib selle linna omale lilleks.”

„See on kombeks üks kord aastas – talvel. Mõni hästi suur ja kahar kuusk pannakse linna kõige tähtsamas kohas püsti ja kaunistatakse värviliste tuledega, umbes nagu taevatähtedega. See tundub ilus ja inimesed on väga rõõmsad.”

„Kas ta jääbki sinna?”

„Ei. Jõulud saavad ju mööda.”

„Ta antakse siis tagasi?” küsis Rait lootusrikkalt.

Kui Rait kuuse peidus linna sõidaks, saaks kuusega koju tagasi ka! Suurepärane! Saaks näha kodukuuske taevatähtede säras ja sellest vendadele jutustada! Oi ta oleks tähtis!

„Ei saa teda tagasi teha,” ütles Kalev. „Ta saetakse tükkideks, enne kui okkad nagunii maha ajab ja koledaks läheb. Inimesed ei jõua kuigi kaua järjest rõõmsad olla. Ja vaeste inimeste ahjusid on ka vaja millegagi kütta.”

„Kuusk on siis surnud?”

„Surnud.”

Oh! Kõik lootused petetud! Tegelikkus jõudis teadvusse, Rait oleks nagu kõrgelt alla kukkunud.

Järsku purskas väike hiiglane nutma ja pistis jooksu.

„Aga see on minu kodukuusk!” karjus ta kõigest jõust.

Kalev tõusis kännult ning jäi jooksjale rumala näoga järele vahtima. Järjest kaugemalt kostis Raidi järjest vaiksem hääl:

„Kus siis mina jään! … Ja mu kaksteist venda! … Ja õde, kes polegi sündinud! … Ja ema Hiiu Hiiglatar! … Ja isa Kalivägi! … Ja vanaisa Koljat!”

Ma ei teadnud! ehmatas Kalev. Ta pani käed suu ette toruks, et hüüda:

„Ma tõesti ei teadnud… uu-usu-uu!”

„…usu … usu … usu…” kõneles mets vastu.

Kui Rait kuulis ja vastaski, siis sulasid ta sõnad nutu sisse ega jõudnud ootajani.