Loe läbi järgmised eesti kirjanike loodusluuletused.
- Kuigi kõik luuletused räägivad loodusest, on nad siiski erinevad. Mille poolest luuletused erinevad? Too näiteid luuletuste meeleolust.
- Vali üks luuletus ja illustreeri see.
- Milline luuletus meeldis sulle kõige rohkem, milline kõige vähem? Põhjenda oma arvamust.
Sügise laul
Gustav Suits
Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.
Udusse upuvad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.
Ah, kui nii palju, nii palju ei sajaks,
tuul selle udu kord laiali ajaks!
Ilm aga sumestub hääletu.
Sügisepäev jõuab õhtule ju.
Kuhu küll lõpeb rändaja tee?
Öö tuleb, pime ja pilkane.
Ah, kui nüüd taevatähtigi oleks,
kui veel see öögi nii otsatu poleks?
koostanud Raivo Kuusk)
Talvine õhtu
Villem Grünthal-Ridala
Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele...
Lumehelbeke
Juhan Liiv
Lumehelbeke
tasa, tasa
liugleb aknale,
tasa... tasa...
Nagu viibiks ta
tasa, tasa
mõtleks tulles ka:
tasa, tasa!
Miks nii tuksud, rind?
Tasa, tasa!
Rahu otsib sind –
tasa, tasa...
koostanud Raivo Kuusk)
Nõmmelill
Anna Haava
Kanarbikus kasvasin,
sambla süles sirgusin,
kaste külm mind kaisutas,
pilve puhkel paisutas:
olen nõmmelill.
Tuli päike, tulisilm,
teiseks, teiseks läks kõik ilm,
laasi hakkas hiilgama,
õhud õrnad õõtsuma,
ilutsema ma.
Kevade tunne
Villem Grünthal-Ridala
Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
Taevas sätendab, särab ja selgub
õilmetes, aasade kohal,
õitsval, lõhnaval luhal
tundmatut puhmastes huljub
ja pelgub.
Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
Südames midagi salaja tärkab,
paisuvat, vallale püüdvat,
midagi õrnasti hüüdvat
hellana hinge helama ärkab.
