Tüdruk, kes armastas teatrit

Ira Lember

Kelli armastas teatrit ja seda teadsid kõik, kes Kellit rohkem või vähem tundsid. Talle meeldis teatris etendusi vaadata, aga ka ise koolilavastustes kaasa mängida. Ja kuna see tal hästi välja kukkus, anti talle enamasti mõni kandev roll.

Kui ema ta esimest korda, veel väikese tüdrukuna, teatrisse viis, tundus Kellile, kes muinasjutte armastas, et on sattunud muinasjutumaailma. Tšaikovski „Pähklipureja”, mida parajasti mängiti, viis ta tõelisesse võlu maailma. Ja Kelli armus sell esse maailma ning tajus siis, et ka tema ise kuulus jäägitult sellesse.

Ja sellest esimesest korrast oli Kelli tulevikuunistus kindel – temagi tahtis näitlejaks saada. Ja nüüd, kolmeteistkümneaastasena, oli ta selles juba veendunud. Millegipärast ei olnud aga tüdruku vanemad sellest eriti vaimustunud. Neile oleks meeldinud, et tüdruk käiks nende jälgedes ja hakkaks tulevikus meditsiini õppima. Kelli aga polnud sellest üldse huvitatud. Pealegi ei võinud ega kannatanud ta verd näha, mis ju meditsiinis vältimatu. Ta isegi minestas, kui temalt vereproovi võeti.

Isa arvas, et see minestus on lapsel mööduv nähe ja küllap vanemaks saades astub ta ikkagi isa jälgedesse ja huvitub samuti meditsiinist. Lootis, et tütar hakkab tema eeskujul uurimusi ja katseid tegema uute ja tõhusate ravimite leiutamiseks. Mis teatrisse puutus, siis lootis ta samas, et seegi on mööduv nähe, eks iga laps ole mingil ajal näidelda tahtnud.

Ema aga unistas, et tema ainukesest lapsest saab kunagi ta enese mantli ning kabineti pärija, see tähendab, et laps õpib hambaarstiks. Kellile aga ei meeldinud see amet, ta ei tahtnud kunagi vaadata, kui ema mõne patsiendi hammast puuris. Juba see vurin tõi ihule külmavärina. Õnneks polnud tema enda hambaid vaja puurida, need olid terved ja ilusad kui pärlid, nagu vanaema armastas öelda.

Küllap vanaema see kõige kurja juur oligi, kes tüdruku teatripisikuga nakatas, leidsid nii isa kui ema. Sest just vanaema oli see, kes Kelliga juba väiksena teatrit mängis. (Nüüd ei olnud tal vanaema abi enam vaja, nüüd oli tal naabritüdrukust sõbratar, kellele meeldis samuti teatrit mängida.) Sellegi poolest ei võtnud vanaema süüd omaks. Ta mäletas hästi, et oli küll ainuke, kes soostus lapselapse nurumise peale tolle väljamõeldud näidendis kaasa mängima alles pärast seda, kui teised kõik olid keeldunud. Kuid idee tuli tüdrukult, mitte temalt. Aga mine sa vanainimesega vaidlema, see on kui vasikaga võidu jooksmine, arvasid vanemad.

„Elu pole teater, tööd tuleb ka teha,” ütles isa.

„Teatrit tuleb loomulikult külastada, kuid vahetevahel,” rääkis ema, „siis on see sündmus, ja annab igapäevasele elule vaheldust.”

„Ma tahan suureks saades, et just teater olekski minu töö,” unistas aga Kelli edasi.

„Minu meelest on terve elu üks suur teater,” pomises vanaema omaette.

Kuid ükski jutt ei lahjendanud Kelli armastust teatri vastu, vaata et tegi veel kangemaks. Ta nautis igat teatriskäiku ning tundis tihti, et pole pealtvaataja, vaid mängib ka ise laval kaasa.