Mihkel Ulman
1
Härra Mozer keeras nukuteatri ukse lahti ja astus sisse. Ta süütas laterna, asetas selle samba külge ja nõjatus kurvalt ohates eeslava äärele. Nukud istusid liikumatult hämaral laval – nad olid kaetud tolmu ja ämblikuvõrkudega ja vaikisid etteheitvalt. Vähemalt nii näis nukumeistrile.
„Mu vaesed nukud! Siin te nüüd istute ja mu nukuteater on sama hästi kui surnud,” halas nukumeister.
Kui Mozer selja pööras, liigutasid nukud päid ja pööritasid silmi – neil oli vanast mehest kahju, sest ta oli neile kui isa eest.
Nüüd tõusis nukumeister külgtreppi mööda lavale, läks ühe nuku juurde ja valgustas teda laternaga. Erinevalt teistest oli selle nuku väljanägemine ilus ja puhas. Tal olid seljas uued riided ning juuksed korralikult kammitud. Emma oli väga ilus nukk.
„Oh, miks ma pidin su valmis tegema!” kaebles nukumeister. „Oleksin sinu asemel võinud teha mõne nõiamoori või mõne pahareti… Aga ma olen selles ise süüdi – see kõik tuleb edevusest.”
Oleks vaid nukumeister teadnud, mida tundis nukk, keda ta niitidest kergitas! Emmal oli südame asemel juhuslikult oksakoht ja see hakkas talle talumatut piina tegema. Nukk oleks tahtnud valjusti hüüda, et kõik, mis juhtus, pole ometi tema süü, kuid ta pidi rippuma liikumatult, silmad elutult pärani.
Mozer silmitses kaua oma ülejäänud nukke: seal olid leskproua Karen ja tema väike poeg Hans, tuleneelaja Balthazar ja konstaabel Bork, pesunaine Elvira ja murdvaras Max, keigar Karl ja lillemüüja Evelyn. Kõik need nukud olid mänginud tema viimases etenduses. Marionetid istusid liikumatult ning nende käte ja jalgade külge olid kinnitatud niidid, mis viisid üles eesriide taha.
2
Sellel maal armastati nukuteatrit väga ja kõige rohkem oli neid pealinnas – oma üheksa tükki! Aga kõige kuulsam ja vanem oli kindlasti meister Mozeri nukuteater, terava viilkatusega veidi küllakil ja kõhetu maja, mis ülaltpoolt laienes. Maja asus otse peaväljakul raehoone vastas, apteegi ja kondiitriäri vahele litsutuna. Mozeri tehtud nukud nägid laval välja nagu päris inimesed ja keegi ei pannud tähele, et nende käsi ja jalgu juhtisid peenikesed niidid. Lapsed käisid igal pühapäeval etendus i vaatamas ning teiste seas ka noor prints Kaspar. Selle väikese kuningriigi lastel ei olnud paremat meelelahutust kui nukunäidendid.
Meister Mozer ise oli juba üsna vana mees. Ta kandis lumivalget veidi liiga avarat parukat, mis ei tahtnud hästi peas püsida ja tugeva tuulega viltu keeras, punaseid põlvpükse ja rohelist kuube ning näpitsprille. Käes oli tal alati saarepuust jalutuskepp, millega ta pealetükkivaid tänavapoisse eemale peletas. Muide, lapsed armastasid teda väga, sest ta oli ju nukumeister! Kui ta tänavale ilmus, jook sid nad tal varblaseparvena järel ja sädistasid: „Härra Mozer, millal uus näidend lavale tuleb? Millest see räägib?” Varem oleks Mozer meelitatud olnud ja ilmtingimata ka vastanud, kuid nüüd ühmas ta midagi ebamäärast, tõmbus kühmu, ähvardas lapsi kepiga ja kiirendas sammu.
Asi oli nimelt selles, et juba neli aastat oli tema nukuteater suletud.
(Mihkel Ulman „Nukkude teater”)
- Kuhu läks meister Mozer? Miks ta sinna sinu arvates läks?
- Kirjelda meister Mozeri nukuteatrit.
- Kirjuta vihikusse meister Mozeri nukkude nimed. Tee nimede esitäht värviliseks.
- Kui palju nukuteatreid oli selle maa pealinnas? Kui palju on Eestis nukuteatreid?
- Kirjelda, missugused nukud on marionetid.
- Loe jutu 2. osast üle meister Mozeri kirjeldus.
Joonista selle kirjelduse järgi meister Mozerist pilt. - Eestis on kaks nukumuuseumit. Otsi internetist, kus need muuseumid asuvad. Kummas muuseumis hoitakse nukuteatri nukke?
- Jätka töövihiku harjutusega 49.
