Astrid Lindgren
Väikevend läks akna juurde ning hakkas välja vaatama. Seal ta seisis ja tundis selgesti, kui kurb ta on ning kui väga ta ema järele igatseb. Ent äkki silmas ta midagi, mis teda korrapealt elustas. Tänava vastaspoolel tegi Karlsson parajasti majakatuste kohal lennuharjutusi. Ta tiirutas korstnate vahel edasi ja tagasi ning viskas vahetevahel õhus hundiratast.
Väikevend viipas talle ägedalt, ja Karlsson tuligi vuhinal sellise hooga, et Väikevend pidi kõrvale hüppama, muidu oleks see talle kaela sadanud.
„Hei hopsti, Väikevend!” hüüdis Karlsson. „Kas ma olen sulle midagi teinud, või miks sul nii hapu nägu peas on? Oled sa haige?”
„Oh ei, kaugel sellest,” vastas Väikevend. Ja siis jutustas ta oma hädast Karlssonile. Et ema oli minema sõitnud ning et nad olid saanud asemele majasoku, kes on riiakas ja tige ja kitsi, nii et sa ei saa koolist koju tulles saiakestki, kuigi akna peal seisab neid terve kausitäis.
Karlssoni silmad lõid särama.
„Sul veab,” ütles ta. „Arva ära, kes on maailma parim majasokutaltsutaja?”
Väikevend taipas pikema jututa, et see peab olema Karlsson. Aga kuidas saab Karlsson teha midagi preili Sokule, seda ei suutnud ta välja mõelda.
„Ma hakkan teda kõigepealt tirriteerima,” ütles Karlsson.
„Irriteerima, tahtsid sa öelda,” tähendas Väikevend.
Niisugused rumalad märkused Karlssonile ei meeldinud.
„Kui ma oleksin mõelnud irriteerimist, siis oleksin ma seda ka öelnud. Tirriteerimine tähendab peaaegu sedasama, aga see kõlab hoopis põrgulikumalt, nagu sa ise kuuled.”
Väikevend proovis järele ja pidi tunnistama, et Karlssonil on õigus. Tirriteerima kõlas põrgulikumalt.
„Ma usun, et peaksin tegema algust väikese saia tirriteerimisega,” arvas Karlsson. „Ja sina pead kaasa aitama.”
„Kuidas siis?” küsis Väikevend.
„Mine lihtsalt kööki ja aja Majasokuga juttu.”
„Jah, aga…” alustas Väikevend.
„Ei mingeid agasid,” lõikas Karlsson. „Aja temaga juttu, nii et ta ei saaks natuke aega saiakaussi jälgida.”
Karlsson vappus naerust. Siis keeras ta starterinuppu ja mootor lõi surisema. Lõbusalt naerda puksudes tüüris Karlsson aknast välja.
Väikevend aga suundus reipalt kööki. Nüüd, kui tal oli abiks maailma parim majasokutaltsutaja, ei kartnud ta enam sugugi.
Seekord valmistas tema nägemine preili Sokule veelgi vähem rõõmu. Preili keetis nimelt parajasti endale kohvi, ja Väikevend sai aru, et ta kavatses korrald ada endale mõnusa viivu kohvi ja värskete saiakestega. Ilmselt mõjusid vahe pealsed söögikorrad halvasti üksnes lastele.
Preili Sokk heitis Väikevennale hapu pilgu.
„Mis sa tahad?” küsis ta, ning ta hääl oli sama hapu kui ta näoilme.
Väikevend mõtiskles, nüüd pidi ta juttu alustama. Aga mida ometi ütelda?
„Arvake ära, mis ma siis tegema hakkan, kui ma nii suureks saan nagu preili Sokk,” lausus ta lõpuks.
Samal hetkel kuulis ta akna taga surinat, ja selle surina tundis ta kohe ära. Kuid Karlssonit ta ei näinud. Ainus asi, mis talle silma hakkas, oli üks väike töntsakas käsi, mis kerkis üle aknalaua ja haaras kausist saiakese. Väikevend turtsatas endamisi. Preili Sokk polnud midagi märganud.
„Mis see siis on, mida sa suureks kasvades tegema hakkad?” küsis ta läbematult. Mitte sellepärast, et ta seda tõesti teada oleks himustanud. Ta tahtis lihtsalt Väikevennast nii ruttu kui võimalik lahti saada.
„Arvake ära,” ütles Väikevend.
Jälle nägi ta väikest töntsakat kätt, mis aknast mööda õõtsus ja kausist saia haaras. Väikevend turtsatas jälle. Ta püüdis küll seda maha suruda, kuid ei suutnud. Nii palju naeru tõusis talle kurku, et see lausa podises seal. Preili Sokk vaatas talle kurjalt otsa. Ilmselt pidas ta Väikevenda maailma kõige tüütumaks poisiks. Pealegi veel nüüd, kus ta kavatses pidada oma kena kohvitundi.
„Arvake ära, mis ma teen siis, kui olen nii suur nagu preili Sokk?” küsis Väikevend ja turtsatas jälle. Sest nüüd nägi ta kahte väikest kätt, mis krahmasid kausist kõik ülejäänud saiad.
„Mul pole aega kuulata siin sinu rumalusi,” ütles preili Sokk. „Ja mulle ei lähe korda, mis sa peale hakkad, kui suureks saad. Aga niikaua, kui sa veel väike oled, pead sa olema viks ja sõnakuulelik, tegema oma koolitükke ja köögist kaduma.”
„Jah, muidugi,” kinnitas Väikevend ja turtsatas nii, et oli sunnitud vastu uksepiita nõjatuma. „Aga kui ma saan nii suureks nagu preili Sokk, siis teen ma lahjenduskuuri, see on täiesti kindel.”
Paistis, nagu tahaks preili Sokk talle kallale tormata, kuid samal silmapilgul kostis akna poolt otsekui lehma ammumist. See sundis preilit kärmesti ringi pöörama, ja siis ta nägi, et saiad on kadunud.
Preili Sokk röögatas:
„Armas Mooses, kus on mu saiad?”
Ta tormas akna juurde. Võib-olla lootis ta, et silmab seal varast, kes parajasti põgeneb, süli saiu täis. Kuid Svantesonid elavad neljandal korru sel, ja nii pikajalgseid vargaid pole olemas, seda pidi ta ometi mõistma.
Preili Sokk vajus täiesti jahmunult toolile.
(Astrid Lindgren „Karlsson katuselt lendab jälle”,rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman)

- Milles oli Karlsson maailma parim?
- Mis on saiade tirriteerimine? Kuidas suhtud sina tirriteerimisse?
- Kuidas muutus Väikevenna meeleolu loo jooksul?
Mis põhjustas tema meeleolu muutumise? - Mõtle koos pinginaabriga välja üks päris oma sõna ning selgitage klassile, mida see sõna võiks tähendada.
- Kirjuta vihikusse katkendist kokkuvõte, milles võtad tekstis toimunud sündmused kokku kuue-seitsme lausega.
- Otsi tekstist lauseid, mille järgi saad aru, kes räägib.
- Jätka töövihiku harjutusega 65.
Otsekõne ja saatelause
Et lugeja teada saaks, kes räägib, siis lisatakse otsekõnele saatelause.
Saatelauset ei kasutata, kui on selge, kes kõneleb.
Kui saatelause on otsekõne ees, pannakse saatelause järele koolon.
Nt Kersti ütles: „Mul on paha olla.”
Kui otsekõne on saatelause ees, lõpetab otsekõne kas koma, küsimärk või hüüumärk ning saatelause algab väikese tähega.
Nt „Kas kurk ka valutab?” tahtis ema teada.
- Jälgi hästi hoolega otsekõne märke ja moodustage pinginaabriga ise kaks niisugust küsimuse-vastuse paari.
Madis küsis: „Kas sa tahtsid mulle midagi rääkida?”
„Ma ei oska ülesannet lahendada,” vastas Jaak.